Marjamaale mahuvad kõik

Autor: Maire Suitsu
Kas sina tead, kuidas näeb välja kaarlimari või kukemari ja kas nad süüa ka kõlbavad? Või mis vahe on soomurakal ja rabamurakal? Ning kas oled kuulnud, et mitte ainult kaugel Ameerikamaal, vaid ka juba meilgi kasvavad mustikad põõsa küljes ja neid korjata
Kas sina tead, kuidas näeb välja kaarlimari või kukemari ja kas nad süüa ka kõlbavad? Või mis vahe on soomurakal ja rabamurakal? Ning kas oled kuulnud, et mitte ainult kaugel Ameerikamaal, vaid ka juba meilgi kasvavad mustikad põõsa küljes ja neid korjatakse masinatega?
Või kas oskad ära arvata, mis kasvab sellel ääretul punasel väljal? Kas lillakas on tõesti söödav? Sellest ja veel mitmest huvitavast saad lugeda siit kirjatükist. Ka seda, kuidas meie marju nimetatakse teistes keeltes. Köögitoimetajana tean, et võõrkeelse toidukirjanduse lugemisel jäädakse marjanimede tõlkimisega tihti jänni, kuid siit loost leiate abi ka selles osas.
Mustikad ja joovikad
Alustan mustikast, sest kusagilt peab ju alustama. Soome keeles on metsamustika nimi mustikka, rootslased aga kutsuvad neid blåbär (hääld. ligik. bloobäär) ehk sinine mari, saksakeelne nimi kõlab die Heidelbeere (nõmmemari) või die Scwarzbeere (mustmari). Niisuguste nimede all mõeldakse Euroopas alati üht ja seesama metsamarja, mille inglisekeelse vastena meil tavaliselt antakse blueberry. Küllap on selle põhjuseks ameeriklaste tuntud mustikakattega kook ehk blueberry pie, mis isegi USA-s mittekäinutele tuleb tuttav ette filmide ja raamatute põhjal.

Tegelikult on selle ameeriklaste lemmikjärelroa täidis valmistatud Euroopa mustikate kultuursetest hiidvendadest ? istandustes kasvavate põõsasmustika marjadest, mis on meie metsamarjast 2 ? 3 korda kopsakamad. Nende koristamine käib suuremates farmides just niisuguse majakõrguse masinaga, nagu allpool näha. Kui oma silmaga ei näeks, ega vist ei usuks küll!
Kas Eestis niisuguseid masinaid juba on, seda ma pole kuulnud, põõsamustikaid aga kasvatatakse meil küll. Marjad on tõesti suured, aga maitse ja aroomi osas on lugu sama, mis aed- ja metsvaarika kõrvutamisel. Üks on suur ja lahja, teine pisike, aga kondenseeritud
Kuigi sellega euroopa ja ameerika mustika vahekorrad oleksid justkui hoobilt selgeks saanud, algavad samas kohe ka segadused. Nimelt kutsuvavad sealsamas Põhja-Ameerikas elavad kanadalased sedasama kultuurmustikat väga sageli hoopiski bilberry?ks, samal ajal kui mujal inglise keelt kõnelevas maailmas kannavad bilberry, vahel ka blaeberry, whortleberry või ka hurtleberry nime hoopiski need kribalad, mida selg kummargil metsa alt maast korjata tuleb.
Metsikult kasvavad Põhja-Ameerika mandril aga meilegi hästi tuntud joovikad ehk sinikad, mis seal bog whortlwberry e rabamustika või ka huckleberry nime kannavad. Tom Sawyeri seikluskaaslase Huckleberry Finni nimi oleks siis otsetõlkes Sinikas Soomlane! Sakslased nimetavad sinikat kas die Sumpfbrombeere (soo-põldmari) ehk die Rauschbeere (joovastav mari).
Kuigi joovikates mingeid mürgiseid ühendeid leitud pole ning nad enamusele inimestele mingit halba mõju ei avalda, on suure hulga toorete marjade söömisel mõned inimesed hakanud ennast siiski halvasti tundma. Eksisteerib ka teine teooria, mis ühendab halva enesetunde mitte marjade söömise, vaid hoopiski korjamisega. Joovikatega samu kasvukohti jagab väga sageli üks kanarbikuliste hulka kuuluv lehtpõõsas, nimelt sookail. See kuni meetrikõrguse sirge varrega ja valgete õitega taim eritatab kergestilenduvaid eeterlikke õlisid, mis on mürgised ning tekitavad sissehingamisel tugevat iiveldust ja väga halba enesetunnet.
Joovikas kasvab ka Soomes ning seal on tema nimi juolukka, peale selle on soomlastel aga olemas ka oma kultuurmustikas. Eelpool kirjeldatud ameerika põõsamustika ja soome joovika ristamisel on nad saanud Lõuna-Soome oludesse sobiva kultuurmarja, mis kannab nime aaroninmustikka. NB! Nimede sarnasusest johtuvate segaduste ärahoidmiseks oleks hea teada sedagi, et meil mustaks arooniaks kutsutud kultuurmarjapõõsa nimi on soome keeles marja-aronia.
Kuremari ja palukas
Mustikate lähisugulased on meie teised armsad metsamarjad ? jõhvikas ja pohl, mis on küll mõnevõrra sarnased, aga siiski teineteisest eksimatult eristetavad.
Jõhvikas (ladina keeles Oxycoccus) on hilissügisene raba- ja soomari, mille varred on roomavad ning suured (läbimõõt 0,7 ? 1,6 cm), enamasti kerajad punased viljad on väga hapud. Kui aga olete sattunud kummaliselt pisikeste jõhvikamarjade kasvukohale, siis teadke, et siin on tegemist väikeseviljalise jõhvikaga, millel mitte ainult marjad, vaid ka lehed on oma suure suguvenna omadest lühemad ja kitsamad.
Jõhvika e kuremarja rootsikeelne vaste tranbär tähendab tõlkes samuti kuremarja, ka ingliskeelne cranberry tuleb sõnast crane, mis kõigepealt pikakakelalist sookurge tähistas ja alles selle järel ka kurega sarnanevale kraanale üle kandus. Soomlased aga ütlevad jõhvika kohta karpalo, mis peale jõhvikamarja veel ka pisarat või tilka tähistada võib, sakslased aga kutsuvad jõhvikat die Moosbeere e samblamari.
Väikeste püstiste põõsatena kasvav pohl seevastu tunneb ennast kodus lagedates kuivades männimetsades, tema jõhvikatest märksa väiksemad marjad on meeldivalt magushapud ning hakkavad järk-järguliselt valmima augustis, kuumadel suvedel mõnikord isegi juba juulis. NB! Ka nende marjade puhul pole liiga varane korjamine soovitav. Hoolimata sellest, et marjad kodusel järelvalmimisel punaseks muutuvad, jääb nendes nii vitamiinide kui ka suhkrute ja hapete sisaldus madalaks, sageli muutub ka maitse järelvalmimisel kibedaks.
Pohl ehk palukas on soome keeles puolukka, rootslaste vaste on lingon; inglise- ja saksakeelsetest vastetest peab aga pikemalt rääkima. Mõnes sõnastikus on küll olemas ingliskeelne vaste lingonberry, samas ei leidu seda märksõna üldse Euroopa inglise keelel põhineval Collins'i suures seletavas sõnaraamatus. Saagpaku põhjalik eesti-inglise sõnaraamat seevastu annab pohlale ka ameerikapäraseid vasteid nagu mountain cranberry ehk mägijõhvikas ja ennäe, siit leidub siiski ka lingonberry.
Euroopas on pohla kohta käibel ka ingliskeelne väljend red whortleberry ehk punane mustikas, ka saksa keeles on lisaks Preiselbeer?ile olemas väljend die rote Heidelbeere, mis samuti punast mustikat tähendab. Euroopa kulinaarileksikonides on pohla ingliskeelne vaste kas lingonberry või mountain cranberry; teda kirjeldatakse seal kui Skandinaavias kasvavat metsamarja ning Ameerika jõhvika kauget sugulast. USA-s cranberry nime all metsikult kasvav mari on meie jõhvika sarnane, aga mõnevõrra suurem ja piklikuma kujuga.
Kui eesti väikeseviljaline jõhvikas kannab lisanimesid microcarpus ja palustris ehk soos kasvav, siis Ameerika hõimuveli on macrocarpus ehk suureviljaline Maitse on neil sama hapu kui meie omadel, ka sisaldavad nad samuti ohtrasti C vitamiini. Just tünnitäied jõhvikaid olevadki ammustel aegadel aidanud ameerika meresõitjatel pikkade laevareiside ajal jagu saada skorbuudist, mille vastu inglise laevadel kasutati sidrunit, saksa alustel aga hapukapsast. Tänapäeval ei korjata USA-s jõhvikaid muidugi ammu enam metsast, vaid ikka istandikest.
Algasukate poolt sajandeid toiduks ja ravimiseks pruugitud jõhvikas on muudetud väärtuslikuks ja suuri saake andvaks taimeks, mis kasvab USA kirdeosas 15 tuhandel hektaril. Kultuurjõhvika vars on püstine nagu meie pohlal ning see võimaldab marju korjata suurte masinatega. Nüüd saite vastuse ka sellele, mis ääretu punane väli laius selle loo alguses oleval pildil.
Maasikas
Selle marjaga on kõik arusaadav - nii soomlaste mansikka, ingliskeelne strawberry, sakslaste die Erdbeere (maamari) kui rootslaste jordgubbe (hääld. ligik. juudgubbe) tähistavad kõik selgelt ja üheselt kultuur- ehk aedmaasikat.
Metsmaasikas on soome keeles ahomansikka (lagendikumaasikas), rootslased ütlevad smultron, inglise keel pakub täiesti loogilise nime wild või ka field strawberry ehk maakeeles mets- või põldmaasikas; ka sakslaste die Walderdbeere on meiekeelse täpne vaste

Meie aedades kasvatatakse palju metsmaasika üht teisendit, juunist kuni septembrini õitsevat ja saaki kandvat kuumaasikat. Selle marja soomekeelne nimi on kuukausimansikka, teiste keelte vastet leida ei õnnestunud, võib-olla polegi see mari mujal ka laiemalt tuntud.
 
 
Metsas kasvab ka üks tavalisest metsmaasikast suurem ja ümarama kujuga mari, mille nimi on meil muulukas. Varasuvel, juba juunis valmivatel kerajaid marju näib katvat piimjas kirme, kergelt lillaka varjundiga tupplehed pole kikkis nagu metsmaasikal, vaid liibuvad tihedalt ümber marja, mis õiepõhja küljest kuidagi ei taha ära tulla. Muuluka vasteid leidsime õige mitmest keelest: soomlastel on ta karvamansikka ehk karvane maasikas (muuluka läikivad lehed on siidkarvalised), rootsi keeles öeldakse backsmultron ehk mägimetsmaasikas, sakslased aga kutsuvad marja die Knackelbeere.
Isegi inglise keeles on Saagpaku järgi olemas tore vaste ? green pine strawberry ehk roheline männimaasikas. Ka muuluka ladinakeelne nimi on Fragaria viridis, millest esimene sõna on ühine nii aia-, metsa- kui kuumaasikaga ja tähendab "lõhnav", viridis aga tähendab rohelist värvust. Miks just roheline, seda ei oska küll arvata.
Vaarikas e vabarn
Sellegi marjaga pole keelelist ega mõistelist segadust: soomlased nimetavad nii aia- kui metsamarju vadelma e vattu või ka vaarain, sakslased die Himbeere, rootslased hallon; inglise keeles kannab aiamari nime raspberry, metsvaarikas aga wild, alpine või ka wood raspberry (vastavalt siis metsik, mägi- või metsvaarikas).
Ameeriklaste black raspberry (mustvaarikas), mis vahel kannab ka nime blackcap ehk mustmüts, tähistab mustavärvilist nn. läänevaarikat, mis väliselt sarnaneb küll väga põldmurakaga, on aga sellele vaatamata ikkagi vaarikas. Läänevaarika küps vili eraldub nimelt õiepõhjast vaevatult, jättes valge koonusekujulise õiepõhja varre külge, murakaliste vili aga tuleb varre küljest ära koos õiepõhjaga. Just see omadus on aga üheks määravamaks tunnuseks samasse sugukonda kuuluvate vaarikate ja murakate üksteisest eristamisel.
Kui aga inglise keeles kohtab nimetust thimbleberry e sõrmkübaramari, siis tähistab see Põhja-Ameerikast pärinevat, meil suhteliselt harva parkides ja aedades ilupõõsana kasvavat lõhnavat vaarikat (lad. Rubus odoratus). Selle taime muidu vaarikaga sarnased viljad pole piklikud, vaid lamekumerad ehk poolkerakujulised, lõhnava vaarika nime aga ei anna taimele mitte viljad, vaid lehed, mis katkihõõrutult väga tugevasti lõhnavad.
Murakad
Murakalised kuuluvad vaarikatega samasse sugukonda, mis ladina keeles kannab nimetust Rubus, selle nime all olevat rabamurakaid tuntud juba Rooma riigi õitseajal. Ruber tähendab ladina keeles punast värvust, rabamurakate värv aga on kasvuajal just nimelt erkpunane
Rabamurakas e kaarel (lad. Rubus chamaemorus, soome k. taimena suomuurain, küps vili ka lakka või hilla; ingl. cloudberry; roots. hjorton (hääld.juurton) on täisküpsena oranzhkollane, valmimisjärgus aga punane mari, mille läbimõõt võib olla kuni 1,5 cm. Selle põhjamaade apelsiniks nimetatud marjal on ainsaks puuduseks suured kõvad seemned, kõik muu on laitmatu ? värvus, aroom ja maitse, ka väga suur C vitamiini sisaldus ja selle hea säilivus marjade külmutamisel. Rabamurakas säilib külmas kohas omas mahlas sama hästi kui pohlad. Mari kasvab mandri-Eesti niisketel aladel küllaltki laialdaselt, innukatele korjajatele teadmiseks olgu aga öeldud, et poolvalminud, punasevärviliste marjade korjaja ei saa kunagi kogeda marjade õiget maitset ega lõhna, ehkki marjad seismisel järelvalmivad.
Soomurakas e mesimurakas (lad. Rubus arcticus, soome mesimarja, inglise arctic bramble e arktika murakas) on aroomikas, maitsev ja mahlane rubiinpunane mari. Eestis on soomurakas kahjuks väga haruldane ning Soomeski viljub see kõrgelthinnatud mari vaid suhteliselt väikesel alal Oulu ja Pielisjärvi ümbruses, kus teda korjatakse juuli keskpaigast septembri keskpaigani. Soomurakas eelistab jahedat kliimat, kus ta kasvab niisketes metsades ja niitudel; eriti laialt on ta levinud Põhja-Ameerika lähisarktilistel aladel.
Kitsemurakas e seavabarn (lad. Rubus nessensis, soome puolipysty vatukka ehk poolpüstine vaarikas, ingl. bramble) on põõsastaim, mille läikiv põldmarjataoline koguvili on alguses pruunikaspunane, küpselt aga mustjaspruun ning eraldub põõsa küljest alati koos valge õiepõhjaga. Kitsemurakas kasvab metsa-, tee- ja põlluservades ning kraavides; Eestis on üks levikukeskus Tallinna ja Laulasmaa vahelisel alal, teine aga Põlvamaal. Augustis-septembris valmivad marjad on toorelt mõrkjashapud, sobivad aga väga hästi moosi keetmiseks. Huvitav on see, et taime ladinakeelne nimi Rubus nessensis tuleneb Shoti järve Loch Nessi nimest. Just selle, praeguseks legendaarse veekoletise elupaigana kuulsaks saanud järve ääres kitsemurakas kunagi avastati ja kirjeldati esimest korda erilise murakaliigina.
Põldmurakas ehk põldmari (lad. Rubus caesius, soome sinivatukka, rootsi björnhallon ehk karuvaarikas, ingl. blackberry ehk mustmari, mõnikord ka blue bramble e sinimurakas) on okkaline põõsastaim, mille noored võrsed mõnikord ronitaime sarnaselt pikaks kasvavad ja lausa maapinnale vajuvad. Ka põldmarja küpsed mahlased viljad eralduvad koos õiepõhjaga, viljad on aga peaaegu mustad, sinikashalli vahakirmega ning valmivad samuti augustis-septembris. Kasvab rohkesti Põhja- ja Lääne-Eestis metsaservades, lagendike ja teede servades. Väga väärtuslik ja tervislik mari, mis säilib hästi isegi vesihoidisena; sobib ka teistele hoidistele kaunist värvi andma.
Lillakas (lad. Rubus saxatilis, soome lillukka, ingl. rock bramble e kaljumurakas, roebuck berry e sokumari, stone bramble e kivimurakas) on Eestis tavaliselt kuuse- ja kuuse-segametsades kasvav roomav rohttaim, mille viljakandvad okkalised varred kerkivad püstjalt üles 10 ? 30 cm kõrgusele.
Lillaka liitviljad valmivad juulis-augustis ning koosnevad kolmest kuni viiest helepunasest, alusel kergelt kokkukasvanud lihavast luuviljast, millel on mõnus hapukas maitse Kahjuks peetakse lillakat sageli ekslikult mittesöödavaks ning jäetakse korjamata, ometi saab temast head ja kaunivärvilist tarretist, ainult suured luuseemned tuleb eemaldada.
Rubuse perekonna ristandid
Kuna kõik murakalised pole sugugi ideaalsete omadustega, on neid püütud parandada aretustööga, ristates neid samasse sugukonda kuuluvate vaarikatega. Mitmed ristandid on saavutanud küllaltki suure populaarsuse ning neid on omakorda uute ristamiste jaoks kasutatud.
Mesivaarikas e mesivadelma on Soomes aretatud vaarika ja soomuraka ristand, milles loodeti ühendada Soomes harva viljuva mesimuraka võrratut maitset ja aroomi vaarika heade kultiveerimisomadustega. Kahjuks kannatab saadud hübriid millegipärast külmakartlikkuse all ning seetõttu on saak üsna sageli kehvavõitu. Mesivaarikast tehakse mahla ja moosi, teda võib külmutada ja süüa toorelt, tööstuses tehakse temast väga aroomikat ja kaunivärvilist likööri.
Loganmari (lad. Rubus loganobaccus, soome loganmarja, ingl. loganberry) on J.H.Logani poolt juba 1881.a. Kalifornias põldmuraka ja vaarika ristamisel saadud suur mahlane vaarikataoline tumepunane mari, mida aga värskelt söömiseks liiga hapuks peetakse Loganmarja ja dewberry (liik tumedaviljalisi murakaid) ristamise teel saadi aga väga magus hübriid, nimeks pandi jangmari (youngberry); loganmarja teine magus hübriid on olallieberry (mõlemad marjanimed kannavad arvatavasti aretajate nimedest).
Ka suur mahlane vaarikataoline boisenmari (lad. Rubus loganobaccus-hybridi, soome boysenmarja või jättivatukka, ingl. boysenberry) on samuti loganmarja hübriid, mis on saadud loganmarja uuel ristamisel vaarikaga; selle tulemusel muutuski loganmarja hapu maitse meeldivalt mõrkjasmagusaks.
Soomlaste karuvaarikas e karhunvatukka (lad. Rubus colyfolii) on Lõuna-Soomes kasvav mustaviljaline kultuurmurakas. Ka meil kohati viljeldav suurte mustade viljadega aedmurakas ehk pampel (vili eraldub murakale omaselt koos õiepõhjaga) kujutab endast Ameerikast sissetoodud ristandit, mille täpse sugupuu kohta mul aga andmed puuduvad.
Harilik kukemari
Sellest raba- ja palumetsades kasvavast läikivmustast, juulis-augustis valmivast marjast minnakse meil ükskõikselt mööda. Söögiks pruugivad teda vaid rabakanad ja muud kanalised, millest on arvatavasti ka mari oma nimetuse on saanud. Enamus inimesi peab kukemarja kas mittesöödavaks või koguni mürgiseks. Mürgine ta küll pole, kuigi marja maitse hapete puudumise tõttu on tõesti läägevõitu. Siiski võiks ka seda marja korjata, kasvõi tema suure C vitamiini sisalduse pärast.
Valmistada võib temast mahla kas koos teiste, hapumate marjadega või siis proovida talle lisamaitset anda samuti kui arooniale ? sidrunhappe ja kirsilehtede abil. Kukemari säilib hästi ka lihtsalt vesihoidisena, peale selle võib teda korjata jõhvikaga sarnaselt ka talvel ja isegi kevadel. Kukemarja nimi on soomlastel varesemari e variksenmarja, sedasama tähendab maakeeles ka inglaste crowberry ja rootsikeelne (kråkbär; hääld. krookbäär).
Sõstrad
Arvatavasti seetõttu, et Soomes toodetakse valgesõstardest tööstuslikult veini ja vahuveini, pruugitakse seal nii rahvasuus kui isegi kokakirjanduses sõstra kohta nimetust viinimarja ehk veinimari. Teine versioon pakub aga välja rootsi keele mõju, nimelt ütlevad ka rootslased sõstrate kohta veinimari e vinbär (hääld. viinbäär). Kuna soomekeelne väljend on kõlaliselt väga sarnane eesti viinamarjaga, võibki ebapiisavalt keelt valdav eestlane ekslikult arvata, nagu oleks tegemist viinamarjadega, mis soome keeles on aga hoopiski (viini)rypäleet. Trükisõnas sagedamini pruugitud soomekeelne väljend sõstarde kohta on aga herukka: mustaherukka, punaherukka ja valkoherukka.
Saksakeelne vaste sõstrale on die Johannisbeere, mida võiks tõlkida jaanipäevamari, inglise keeles on sõstramarjade nimi currant, mõlemas keeles lisandub põhisõnale eesti keelega kattuv marja värvi nimetus.
Meil ilupõõsana kasvav Põhja-Ameerikast päritolev kuldsõstar on inglise keeles yellow buffalo currant e kollane piisonisõstar; selle pruune või isegi mustjaid marju kandva põõsa nii eesti- kui inglisekeelses nimes esinev kollane-kuldne võib tulla sellest, et marjad omandavad enne pruuniks muutumist kuldse tooni. Metsades ja rannavallidel kasvav ning mõnikord ilupõõsana kasvatatav magesõstar on olemas ka inglise keeles ning kannab nimetust mountain currant e mägisõstar.
Karusmari ehk tikker
Karusmarja suhtes on eestlased ja soomlased päris ühel nõul, sest ka soomekeelses nimes karviainen kajastub marja karvasus. Vihje marja välimusele on ka saksakeelses nimes die Stachelbeere ehk torkav mari, sama pakub rootslaste krusbär ehk krousmari ning isegi ingliskeelne gooseberry ehk hanemari vihjab millelegi kananahka (mida inglise keeles hanenahaks kutustakse) meenutavale
MINU HINNE
KOMMENTAARID
Lisa kommentaar
Nimi:
Sisu:
Lisa