Kes vastutab koolitoidu tervislikkuse eest?

Autor: Siiri Kirikal
Lapse meeled ei räägi enam tervislike valikutega ühte keelt ning vastukäivat infot on palju. Lõpuks peame me tõdema, et kasvatame üles ülekaaluliste ja oma toidu pärast segaduses olevat põlvkonda.

Kool on teadupärast oma olemuselt konservatiivse elukorralduse panipaik. On turvaline, kui igaüks teab, milliste reeglite järgi seal elatakse. Elu koolisööklaski on osake klassiruumi siginast-saginast ja vajab aina enam selgemaid valemeid sealse söömise kohta. Eriti linnas, kus kooli juhtkond toidutegemist enese hallata suurt ei võta ja hoiab asjal nö vaid silma peal. Reegliseadjad aga on end ametkonniti “kavalasti” laiali paisanud ning koostöö nende vahel asjaajamise nõrgim lüli.
Nii on ärksamad koolid püüdnud lapsi hullema eest lausa kaitsta. Keelamise taktikat on vaja läinud nii joogi- ja maiustusteautomaatide kui krõpsulettide ülessättimise aegu. Need näited hilisminevikust on vaid jäämäetipp, mis igaühele silma torkavad. Oma toidu sisusse minemine ja tervislikust toidust rääkimine on aga kooliseinte vahel endiselt väga harv ja juhuslik nähtus.
 

Teismeea segadused 
Alates 5-6 klassist veedab laps juba enamuse oma päevast koolis ja mitte kodus. Sõprade hea eeskuju ja laste ühised targad valikud on selles keskkonnas lausa taeva kingitused! Rääkimata ühistest küpsetamistest-keetmistest. Selleks pole aga näiteks võimlemistreeneri sõim ühe saiaviilu pärast või paastuv gümnasist, kui nende sõnumit võtab automaatselt kuulda niigi sale puberteetik. Valik poeriiulil on kirju ja sildi-info tõlgendamine aina keerulisem. Selleks läheb vaja lausa käsiraamatuid. Laste puhul lisandub siia ka normaalne õppimise aeg, mis kulub oma keha ja vajaduste tundmiseks. Lisaks on juhuküsitluste tulemusena kurb tõdeda, et kasvamas on nende perede arv, kus hommikust laps üldse ei söö ning õhtusöök saabub lauale otse poekarpidest. Nii juhtubki, et noor ei tea enam, mida valida. Mis on tema jaoks hea? Kas odavjook, mis tapab Unemati või naturaalne mahl, mida taskuraha eest iga päev osta ei saa? Kas sai on tõesti paha? Ja kala – see võib ju kasulik olla, aga kui see ei maitse üldse, mida siis ometi teha? Lapse meeled ei räägi enam tervislike valikutega ühte keelt ning vastukäivat infot on palju. Lõpuks peame me tõdema, et kasvatame üles ülekaaluliste ja oma toidu pärast segaduses olevat põlvkonda.


Mida teha?
Seepärast on koolitoidu korraldusse otsekui sisse kirjutatud palju suurem vägi ja jõud kui varem. Kooliseinte vahelt saadud isiklikud maitsekogemused ja teadmine selle kohta hakkab tahes-tahtmata mõjutama noore toidueelistusi kogu ülejäänud elu. Maitse- ja lõhnamälu on aga pikk! Palju pikem kui voolutugevuse arvutamise valemi mäletamine finantsisti peas.
Kuidas küll siis lisada meie koolimenüsse õiget värvi ja ehedat maitset, eelkõige tervislikkust ja värskust? Kuidas hoida koolitoidust eemal kõik see masstoode purgist ja pakist, mis kahtlaselt odav ja tihti mittetervislik? Kuidas harida koolisöökla kokki, kelledest enamik soovib teha lastele head rooga, mida nad armastaksid! Kuidas pidada lugu koolimineva lapse elutervest maitsest ja nende kõhutarkusest ning mitte õpetada neid taluma poolfabrikaatidest rooga, seda surnud ja tühja toitu, mis see-eest kõrge kasumlikkusega!

Eesti toit Eesti koolis
Alustaks vastutamisest laste ees. Alustaks meie oma põllumeeste tarvis müügivõrgu, aga mitte takistusraja loomisega neile, kes oma toodangut koolidesse ise viia tahaksid. Alustaks koolikokkade järjepideva täiendkoolitamisega, kes tajuksid oma töö kõrget ja õilsat eesmärki ja kes oskaksid kasutada omamaist toorainet mitmekesiselt ja huvitavalt. Keeld pole kindlasti abinõu. Ja kui palju kulub veel aastaid, et koolitoidu tervislikkus ja bioloogiatunni teadmised omavahel kohtuksid, rääkimata toiduvalmistamise tundidest, millest saavad osa võtta mitte ainult tüdrukud, vaid ka poisid?

Toidu tegelik pale
Või kui kaua võtab aega see, et koolisööklas PAKUTAKS menüüd, mis demonstreeriks südamele head toiduvalikut või seesugust toitu, mis oleks parim valik spordilembesele noorele. Ka ei räägi teile toiduteadlik inimene mitte kunagi toidust vaid kui energiaga laadimise vahendist. Tema räägib heast enesetundest (meie maitseretseptorid on otseühenduses ajus emotsioone töötleva keskusega!), meie meeltekesksest elutarkusest, tervisest ja toidukultuurist, mis inimesi aastatuhandeid eristanud ja ühendanud.
Ma ei ole seda meelt, et kool peaks hommikuputru keetma hakkama. Vanemate rolli ei saa kool ka toiduõpetuses mitte kunagi asendada. Aga ma olen seda meelt, et koolis peaks rääkima toitumiskäitumisest põhjustatud kehvast enesetundest ja vastupidi. Nii jääbki vaid lõpetuseks öelda, et mõnekroonine hinnatõus ehk üks banaan koolilõunale lisaks on üks suuremeelne idee. Ometi ei lahenda see üldse asjakorralduse sisulist probleemi, kuidas muuta laste valikud tervislikumaks. Seda enam, et hinnatõus on kahjuks need lisakroonid juba niikuinii enne sügist kõik alla neelanud.
 

MINU HINNE
KOMMENTAARID
Lisa kommentaar
Nimi:
Sisu:
Lisa
Liina 23.apr 2012 15:54
Tegin seda reedeõhtustele külalistele - fantastiline! Iga komponent sellest on väga oluline ja õiges mahus. Talleggil on müügil uus Caesari salati kana, sobis siis ideaalselt, aga oleks võinud ka lihtsalt fileed praadida. Muretsesin, et maht jääb vike ja panin juurde ka värsket kurki - sobis küll. Tegin sama salatit ka uuesi. Seekord nappis maasikaid, panin natuke kiivit, aga see ei olnud hea mõte. Ikka originaalretsept on hea. PS, suurepärane kaste! Ja just puhas rukola, mitte salatisegu vms.
1