Toidublogid: Pisike ja Pisut Segi

Autor: Indrek Pärli
Jätkame silmapaistvamate eestikeelsete toidublogijate tutvustamist. Seekord tutvustame blogi "Pisike ja Pisut Segi"
Toidublogi "Pisike ja Pisut Segi" peab Tartus pesitsev võluv noor daam, kel nimeks Merilin Truusa.
Tegemist on aastaid tegutsenud blogiga, kus lisaks suu(re)pärastele retseptidele leiab tihti põhjalikke kirjutisi GMO-st, sojast, taimetoidust jms, samuti ülevaatlikke lugusid toiduklassikute päritolust. Ja selles blogis niisama tühja juttu ei aeta, väited on faktidega kaetud ning diskussioonides autorit kõikuma naljalt ei löö.
Oled toidublogi pidanud pea 3 aastat. Mis sind selle juures hoiab? Kas aeg-ajalt see tüütu kohustusena ei tundu?
Sellest on tõesti kujunenud üsna püsiv hobi, endalegi märkamatult. Päris kindlasti pole tegemist kohustusega. Alustasin retseptide ja mõtteterade rohkem enese jaoks üles märkimisest, aga lugejaid on aja jooksul juurde tulnud ning see pisut arendab ja distsiplineerib. Loodan, et selle mõne aasta jooksul on ka sisu paranenud.  Mul on hea meel, kui kellelgi kas või ühest retseptist või postitusest kasu on.
Igatahes uue hobi olen küll tänu blogile juurde saanud - nüüd leiab mu köögist ka statiivi ja kaamera. Pildita retsept ei isuta piisavalt, vähemalt minu jaoks mitte.
Kui palju toidublogindus igapäevaselt-nädalaselt aega võtab?
Enda arvates mitte liigselt palju, kuidas teistele kõrvalt tundub ei tea... Mõni mees tegeleb oma autoga ajaliselt ilmselt rohkem. Mul on lihtsalt teistsugune hobi, maitsvam ka. Paaril õhtul nädalas paar tundi ikka võtab. Kirjutamine ei võta tegelikult üldse palju aega. Enamus kulub netis ja raamatutes tuhnimisele, pildistamisele ja siis selle kõige kombineerimisele.
Kas toidust kirjutamine on sinu jaoks rohkem õpetamine või õppimine?
Intrigeeriv küsimus. Nii üht kui ka teist. Palju oleneb tujust ja olukorrast. Kohati õpetamise korras õppimine? Kui blogi jaoks juba midagi üles otsida ja selgeks mõelda, siis olen ju ise ka midagi uut õppinud.
Sinu huvi toidu vastu kaldub vahel päris teaduslikuks. Miks?
Põhjalikuks vast, kohati liigagi, aga mitte teaduslikuks. Jäägu teaduse tegemine ikka teadlastele. Võin oma lähenemisviisis süüdistada ilmselt kainet mõistust ja bioloogilist haridustausta. Pealiskaudne ümar jutt ei anna kellelegi midagi juurde. Mulle meeldivad küsimused ja vastused meeldivad ka. "Miks" ja "kuidas" on lemmikud. Kui mul tekib küsimus, siis üritan sellele vastuse leida, eelkõige enese jaoks. Ma ei ole entsüklopeedia, aga ma oskan neid vajadusel kasutada.
Kas on mõni rahvusköök või tooraine, mis sind eriti köidab?
Eesti köök! Meie oma haputainast rukkileib, koorevõi, kartulitoidud, hapukurk, suitsukala, soolapekk, marjad-köögiviljad... omad juured, miks neid häbeneda?
Eks ikka need on südamelähedased, kus on ise kohal käidud, nähtud, maitstud ja nuusutatud. Koduse kõrval on Itaalia köök oma lihtsuses ja puhastes maitsetes ilmselt rahvusköökidest lemmik, aga ka Prantsuse ja Türgi köök imbuvad vahel igapäevasesse kokkamisse. Selle, mis meeldis ja maitses, üritan reisidelt ka oma kööki kaasa võtta.
Milline oli Sinu viimane toiduga seonduv elamus, mõni toiduaine või söögikoht näiteks?
Suve alguses Prantsusmaalt tulles meenutasin heldimusega meresoolahelvestega ehtsat võid. Alles nüüd avastasin, et seda mõnusat leivamääret on juba mõnda aega ka kodumaal müüdud.
Olen rohkem kodus sööja kui tihe restoranikülaline ja oma toidukohaeelistustes üsna ettevaatlik. Toit tuleb poest ja turult. Eks negatiivseid kogemusi ongi kõige rohkem toorainega seoses, kas või sellesama võiga - sisseharjunud pakendimahud vähenevad märkamatult, head ja kvaliteetset asendatakse odavama ja ebakvaliteetsema täitemassiga. Ausat toitu tuleb aina rohkem taga otsida ja pakendite uurimiseks peaaegu luupi kaasas kanda. 
Oled Tartust Tallinnasse kolimas. Tartu on tuntud linnana, kus on palju mõistliku hinnaga häid söögikohti. Mis on sinu arvates Tartu parim söögikoht? Kas Tallinnas on midagi samaväärset?
Tartu söögikohad on mind tõesti ära hellitanud. Pierre kohvi- ja šokolaadijoogid, Truffe salatid, hommikusaiakesed Pere kondiitriärist, Gruusia Saatkonnas on kunagi naudinguga ja tihti käidud. Häid kohti on palju - ei tahaks ühtegi neist peajagu kõrgemaks tõsta. Olen kuus aastat Tartus elanud. Tallinnas on selle aja jooksul nii palju muutunud, et pean linna uuesti tundma õppima ja neid samaväärseid kohti otsima hakkama. Õnneks on mul selleks puhuks palju häid abilisi.
----------
Merilin on ka teeneline Toidutare kaastöötaja: tema tehtud on enam kui pooled samm-sammult õpetused, samuti on tema sulest pärit lood "Pesto tegemine pole üldse keeruline" ning "Miks me sööma jaburalt palju?"
MINU HINNE
KOMMENTAARID
Lisa kommentaar
Nimi:
Sisu:
Lisa