Mary Poppins ehk kirjanduslik kokandus

Autor: Marion Undusk
Kirjandusest kokanduslikult ja kokandusest kirjanduslikult - Marion Undusk alustab Toidutares uudse žanriga.
Kirjanduslik kokandus - kuidas, mis, milleks?
Parimad ideed tekivad kriisisituatsioonides, seda olen oma senise elu jooksul kogenud. Ja just see on põhjus, miks ma käesolevasse teemasse nii väga usun. Mõte oma lemmikteoseid toidukesksetena vaadelda sai nimelt alguse ühel ilusal ja soojal maikuu päeval, mis leidis minu eest ühe masenduma inimesena maamunal.

Helistasin sõbrale, kes mu hingehädade ravimisel ainsana alati edu on saavutanud. Pärast poolt tundi hala ütles ta lihtsalt:“No aga kokka midagi. See ju meeldib sulle.“ Ma ei tundnud ennast just kõrvust tõstetuna. Ta jätkas: „Tead mis, loe Laura Esquiveli „Nagu šokolaadikeeduvesi“ uuesti läbi ja valmista mõnda nendest retseptidest.“ See lause saavutas mu tähelepanu, sest raamat oli mulle kunagi meeldinud ja korduvlugemine on üks mu põhiharrastusi. Ja täiesti ootamatult hargnes lahti dialoog, mis päädis kokkuleppega, et ma loen raamatut, järgin sealt mingit retsepti, teen valminud toidust fotod ja esitan asitõenditena.
Uued fantastilised ideed lasid peas ringiratast ja tõrjusid sealt nukrameelsuse. Aga et ma ei leidnud raamatut kohe sellel hetkel ei kodust ega poest, tuli appi võtta lisameetmed.
Nii ma siis kaevusingi oma raamaturiiulisse, et saada sotti, mida muud head seal leidub.
P. L. Travers
MARY POPPINS
Kuna ma olen alati olnud hull lasteraamatute järgi ja loen neid igal vabal hetkel, järgneski  erinevate lapsepõlvelemmikute pealkirjade tiraad, üks ahvatlevam kui teine. Valikut oli pea võimatu teha. Ma muudkui lugesin ja aeg aina läks ja siis tuli suvi ja siis sügis ja otsekui aastaaja sobimatuse tõttu langes enamik valikuid ära. Ja nii ma jäingi lõpuks pidama Mary Poppinsil, Bankside perekonna pisut piredal, aga humoorikal lapsehoidjal, ühest küljest ehtinglaslikul naisel, kes teab, kuidas lapsi kasvatada ja neile anda nii hoolt kui armastust ilma neid liigselt hellitamata, teisest küljest müstlisel tegelaskujul, kes tunneb kõiki ja teab kõike, ka maailma sügavamaid saladusi ning kelle seltskonnas võib igaüks imesid tunda saada.
Et raamatu tegevus leiab aset Inglismaal, kus üldine õhustik on sombune, vihmane ja tuuline, tundus ta sobivat praeguse siinse ilma ja meeleoluga. Natuke nagu lohutades, et me pole ainsad, kes lõpmatuna tunduvas hämaruses istuma peame ja veendes selles, et imed võivad vallata ka kõige tavalisemat igapävast tänavalkõndijat kui ta sellele vähegi avatud on.
Niisiis oleme koha sisse võtnud ühes tavalises Inglise keskklassi linnamajapidamises eelmise sajandi vahetuse paiku, kuhu on (nagu) taevast  äkitselt sisse sadanud uus lapsehoidja, kes suudab üllatada igal sammul. Ka toiduga. Mitte et ta ise süüa teeks, see talle ausaltöelda ei meeldi. Ta on selleks pisut liiga portselannukulikult perfektne ja hoitud ja triigitud ja tärgeldatud. Aga ta suudab neid elamusi välja kutsuda, mis on veel palju erilisem.
Ainult Mary Poppins saab pakkuda ühele lapsele pehmeid ja suussulavaid piparkooke, millest saab erinevaid kujundeid välja näksida ja mille ümbrispaberitest tehakse päris taevatähti (või tähtedest neile pabereid). Või viia ta sööma oma onu juurde, kellel on kalduvus enda sünnipäevadel naerugaasi täis minna ja seetõttu pidulõunaid õhus hõljudes pidada. Sest ploomikoogil ja võileibadel on paari meetri kõrgusel lae all rippudes – väga loogiliselt – hoopis teine maitse. Ainult Mary Poppins tunneb tädikesi, kes ajaviiteks oma sõrmi näkitsevad ja teistelegi meeleheaks murravad, sest need lihtsalt maitsevad nii hästi. Ja see ei ole mingi probleem, sest sõrmed kasvavad kohe tagasi. Ja ainult temal saab olla kotis rohupudel, kust lonksates igaüks tunneb kalamaksaõli asemel oma lemmikmaitset. Olgu praegu apteekides saadaval olevad tabletid kuitahes magusa keemiavaarika maitsega – selle imega ei suudaks nad iialgi võistelda.
Kõik need asjad on ainult tema juuresolekul võimalikud. Ainult tema saab muuta muinasjutud elavaks, kriidijooned asfaldil lõpmatuteks ruumideks ja viimase kui ühe inimese tasaseks kui talleke. Sest ta TEAB, kuidas. Kui temasse uskuda, kui sellesse maailma uskuda, võib igas asjas näha midagi muinasjutulist ja säravat. Nii Inglise väikelinna poris ja tuules kui Eestimaa vihmases talves. Ja nendest, kes temasse uskuda ei suuda, on mul siiralt kahju.  

See raamat on britilikult muinasjutuline (kui selline asi üldse võimalik on). Ja nii ma püüdsingi otsida kokku retsepte traditsioonilistele toitudele, mis oleksid raamatus mainitud. Muidu nii tavalised asjad, aga pärast kokkupuudet Mary Poppinsiga ei ole miski enam täiesti tavaline.
RETSEPTID:
Mandlikook, mille Mary Poppins ostis valel hetkel
Flapjack, mida Barbara alati harakale ka pakkus (nii pehme kui krõbe versioon)
Vaabaga ploomikook, mida söödi lae all rippudes
Piparkoogid, mille ümbrispaberi tähtedest tehakse taevatähti (või tähtedest ümbrispabereid)
Vaarikamoosi-kook vabaks pärastlõunaks kriidijoonistuse sees
MINU HINNE
KOMMENTAARID
Lisa kommentaar
Nimi:
Sisu:
Lisa