Vormsi naiste vorstitegu

Olgu poelettidel verivorste kui tahes mitut sorti, kodus tehtud vorstidel on ikka hoopis teine mekk. Põnevust lisab see, et põhikomponendid liiguvad ainult asjassepühendatute ringis ning töö teeb käed korralikult veriseks.
Riina Kaabel õppis verivorstide tegemise selgeks oma emalt paarkolmkümmend aastat tagasi. Ta tõdeb, et nõukogude ajal oli ainuke võimalus head vorsti saada neid ise tehes. Läheme Riina juurde Vormsile ühel laupäeval, kui tal on õnnestunud tutvusi kasutades mõned liitrid verd hankida. Mitme aasta varu soolikaid on soolatuna sügavkülmas. Ilma vere ja soolikateta jääksid verivorstid tegemata. Paraku pole seakasvatajatel lubatud kaht eesti rahvustoidu peamist koostisosa lõpptarbijale müüa. “Soolikatest ja verest ei tohi isegi kõva häälega rääkida,” muigab Riina. Nii et kõige paremini õnnestub vorstide tegemine neil, kes ise sigu peavad.
Ehtne kodune vorstitegu algabki sea tapmisest. Noorpõlves on Riina kõik töö etapid ära näinud. “Esimest korda on mul tööstuslikult puhastatud soolikad,” näitab perenaine kaussi likku pandud kahkjat libedat ollust. “Need on nii kõvasti soolatud, et neil pole enam mingisugust ebameeldivat lõhna.”
Uudishimust tahan siiski teada, mida kogu protsess endast kujutab, kuid Riina kahtleb, kas seda sobib kirja panna. “Kui sisikond on sea seest välja võetud, siis harutatakse peensool koos sisuga õrnalt lahti, keritakse käe peale nagu köis, siis lõigatakse alt lahti ja lastakse sisu välja voolata. Siis valatakse sealt vesi läbi. See tehtud, tõmmatakse sooled pahupidi. Selleks kasutas minu vanaema kudumisvarrast, millel oli nupp otsas. Pahupidi soolikad tõmmatakse suunaga allapoole tasase kaldpinna peale ja kraabitakse noaga lima ja soolesisu maha, kuni järele jääb täiesti puhas õhuke sool.”
Riina meenutab, et tema lapsepõlves oli verivorstide tegemine kogu pere ühine ettevõtmine. Kahest kilost kruupidest sai 12-liitrise kastruli täis vorstisegu, mis tehti ühe korraga vorstideks. Neid jätkus siis nii jõuludeks kui ka uueks aastaks. Riina tegemisi kõrvalt vaadates näib kõik nii lihtne ja loomulik. Viimase vorstirõnga lubab perenaine minul teha. Alles nüüd saan aru, et soolika lehtri otsa tõmbamine pole niisama lihtne ja tekitab toiduga hoopiski mitteseonduvaid assotsiatsioone. Segu soolikasse lükates on pidev hirm, et soolikas lupsab lehtri pealt minema. Lõpuks saan minagi viimase vorstiotsa seotud ja perenaiselt kiita. Ahjusoojad verivorstid on prullakad, läikivad ja Riina omatehtud pohlamoosiga üle mõistuse head: aromaatsed, mahlased ja värske maitsega.

Isetehtud verivorstid
MINU HINNE
KOMMENTAARID
Lisa kommentaar
Nimi:
Sisu:
Lisa
Ave 29.nov 2013 19:24
Tere, olen ise samuti vanaema eeskujul verivorste ise teinud. Nüüd on aga raske toormaterjali saada. Oskate soovitad, kust saab.56689309
1