Anniküllane Müüriääre

Allikas: Eesti Naine Autor: Tiiu Suvi
Müüriääre kohvik, seisab seinal niisuguste keerusaba-tähtedega, nagu tüdrukud vanasti salmikutesse kirjutasid. Linn on Haapsalu. Kohviku perenaine, peakokk ja sisekujundaja on Anni Arro.
Kord istus Anni sõpruskonnaga shikis pealinna kohvikus. Kui lauale kanti toit, mõistagi kunstipäraselt seatud ja eeldatavasti ülimaitsev, küsis sõbranna: “Anni, kas sina suudaksid teha n i i väikest toitu?” Anni arvas, et ei suudaks. Anni salatid Müüriääres on kopsakates savikaussides ja niidavad vähema sööja oimetuks. Suitsulõhesalat “kadunud munadega” muudkui väheneb, niisamuti jahe rose, ning suutäite vahele püütakse ära arvata, millest koosneb ometi see hõrk teraline kaste. Õige vastus: Dijoni sinep, oliiviõli, mesi, tilgake sidrunimahla ja teine valgeveiniäädikat.

Viimasel ajal kuuleb jube palju kahte juttu. Et “tahaks raamatu kirjutada” ja “tahaks kohviku teha”. Mis nõu Anni viimastele annab? “Kõigepealt tuleks selgeks teha, millist kohta sa tahad. Muidu võib juhtuda, et paned palju pappi alla, aga hinge ikka ei ole… Kõik ei pea kallis olema, need siin on Abakhani jääkidest.” Anni patsutab Papa ehk kunstnik Jaak Arro meisterdatud diivanikomplekti ja patju.
Tõesti, küll ja küll on istumiskohti, mis kaledad nagu vanapoisi külmkapp. Ega Anni neid hukka mõista. “Lihtsalt ise olen lopsakama joone ja laiema haardega,” ütleb ta. “Põhiline, et oleks hubane.”
Müüriääre, alla sajaruuduse pinnaga endine trükikoda, ongi. Kuidas teisiti, kui Anni kaasas kujundamisse kogu la Famiglia Kokamägi-Arro, kes on lausa põlistanud enda nimele rustikaalsed klaasripatsitega lühtrid, punapruunis toonis maalid, puust tahutud kuldsed tulbid, meriheinaga täidetud sohvad, toeka keraamika ja värvilisest kristallist pokaalid. Ning inglid muidugi.
Et lapsevanemad jõuaksid tellitud toorjuustu-maasikakoogi ka rahulikult ära süüa, on väikeste jaoks varutud mängukasti kaltsunukud ja raamatud. Tualetis ootavad mahe soolalambivalgus ja ajakirjad. Aed on veel puudu, aga terrass lõpuks valmis. Müüriääres ei suitsetata. Ja Voldemar Kuslap juhib leebelt tähelepanu faktile, et näe, vahtrad õitsevad.

On teatud asjad, mis Annile kohvikohtades ei meeldi, nende peale läheb täitsa särisema.
Esiteks, peenutsemine. Miks peab menüüs seisma “konfitüür”, ütle parem kohe “moos”!
Teiseks, poosetamine sooviga “teha meeletut fusionit” ehk segakööki. See on justkui võlusõna, mis peaks viletsa toidu välja vabandama. Kord ühes Londoni restoranis tellis Anni väga skeptiliselt “karamelliseeritud pardifilee taipärase koriandri-laimi-sellerisalatiga”, aga, imekene, kõik maitsed haakusid, nii et pärast roa lõpetamist pidi Anni ära sööma ka fusioni suunas lennutatud sõimusõnad.
Kolmandaks, teenindajate liigne püüdlikkus: “Tore, kui nad on ladnad.” Menüü kohta peavad nad loomulikult suutma selgitusi anda.

Anni hämmastus ülimeeldivalt, kui lehitses Müüriääre noorukese teenindaja seltsis Briti telekoka Jamie Oliveri raamatut ning tüdruk hüüatas: “Rukola! (sinepi sugulane – toim) Ma jumaldan rukolat!” Anni edutas andeka tüdruku peagi leti tagant kööki.

Samuti räägib Anni õhinal kohviku uuest pagarist Nadeždast, keda ta kaks ööd järjest õpetas oma retseptide järgi ahjukettaid ja kilupirukaid valmistama. Tõeline rõõm oli töötada koos profiga, kellele ei pidanud nännutama, et “ära-pane-tärklist-kuuma-piima-sisse, piim-läheb-siis-kokku.” Seekord oli sedapidi, et hoopis Nadezhda pajatas Annile imeasjadest. Näiteks želatiinist, mis hangub k o h e.
Kui kohvik avati, virisesid mõned kliendid, miks nad peavad ootama salatit veerand tundi. “Inimesed on harjunud friikartuli ja šnitsliga, mis antakse ette viie minutiga, nad ei arvestanud, et meie teeme hoole ja armastusega,” tähendab Anni. Tänajaid on aga olnud üllatuslikult palju. Anni päris imestab: “Eesti inimene on ju natukene jõnk.”

Kui sisekujundaja Anni andis tööjärje üle peakokk Annile, läksid asjad keerulisemaks. Anni soovis kohvikule veinikaarti koostada, kuid ei jõudnud veinide maaletoojale värsket Vahemere-Eesti menüüdki tutvustada. “Mingile kohvikule Haapsalust” pühendati napid viis minutit. Hiljem muidugi vabandati ja pakuti veine ja jahutusnõusid, aga Anni oli solvunud. “Mina olen Kokamägi tütar ja tullakse vastu, muidu vist vaadatakse, et kes sina, väike tegija, ka oled! Minu arust väga väiklane ja kurb nähtus,” pahandab Anni. “Algus võib olla väga kibe.”
Mitmelgi Epp Maria Kokamägi kunsti austajal on kujunenud välja meeldiv rutiin: jalutada Haapsalu ateljeest Anni juurde, et siin anduda – oh, jälle! – hurmavale kirsistruudel-taljeröövlile. Paljud arvavad, et Müüriääre on Anni kohvik või kuulub vähemalt tema vanematele. Tegelikult on omanikud kohviku kõrval asuva Norman Optika pidajad Marget ja Rein. Neile meeldis Musi kohvik Tallinnas, nad said teada, et see on Anni kujundatud ja nad kutsusid ta töökohtingule.

Umbes aasta tagasi tegi Anni sõbraga koos Niguliste tänavale kohvik Musi, aga niipea kui see valmis, läksid nende teed lahku. Etteheide kõlas, et Anni pole äriinimene.
“Olen Musi suhtes maha jahtunud,” lausub Anni. “Ju see pidi nii juhtuma. Võib-olla ongi hea, muidu arvati, et mingi rikkur maksab minu Itaalia-õpingud kinni ja ma ei pea midagi tegema. Olen siiski vaeva näinud, et end üles töötada. Minult on küsitud, kas ma läheksin sinna tagasi või tahaksin seda ära osta, aga ma ei taha. Parem teha ise.” Ühest päevalehest luges Anni, et Eesti kohvikute tippkolmiku moodustavad hetkel Musi, Deja Vu ja Müüriääre. Jäi väga rahule – kolmest kaks on tema tehtud!
Selle aasta 28. jaanuaril, Mamma ehk Epp Maria sünnipäeval peeti Müüriääres avamispidu.

Anni armastab Itaalia kööki. Kalamata oliive, läikivaid kui prillikivi ja tumedaid kui eebenipuu. Õhukese naha rebenemiseni küpsenud tomateid. Rammusat basiilikut. Seda, et kõik on värskemast värskem. Kui perenaine kavatseb lõunaks pastat teha, hõikab naabrimehele: Romano, ole hea, püüa krevette! Toidu lihtsust. “Ristiisas” oli mafiooso hommikueineks, enne kui reeturiga aeti asjad jutti, klaas greibimahla, paks lõik Genua salaamit, värske Itaalia leib ja kruus kuuma kohvi, tembitud aniisiviinaga; ning selle valmistas ta ise.
Kuid Itaalia kokanduskursustel, kus Anni kolm aastat tagasi käis, sarnanes kohalik köök raske eesti söömaga, igas kastmes oli sulavõi, rupskid aujärjel.

“Ma võin kokk olla, aga mulle ei meeldi lihaasjad!” tähendab Anni, meenutades perekonda, kes varustas kooli õppematerjaliga. “Tuli naine, lehmajalg üle õla, virutas selle lauale, lõi noa arterisse ja pühkis siis asjalikult verd prillidelt.” Ükspäev toodi Annile korvitäis kukepäid ja aiakäärid: palun lõika nokad ära! Anni lõikaski krõps ja krõps. Pärast toppis ülemkoka näpunäidete järgi kukekere maksa-hakkliha-muskaatpähklisegu täis, et oleks nagu päris, ja keetis vaese linnu ära. Teinekord pidi lamba pealuust kätte saama silmad, aga need olid kui kummipaelaga kinni. Lõpuks hüppas silmamuna välja nagu pingpongipall, Anni ajas seda mööda kööki taga, endal süda paha. Tagatipuks tuli tal kord seapeenis karvadest puhastada. “Me ei saanud enam lõpuks aru, kas see on mingi huumor või,” imestab Anni. “Ütlesime, et meil kodus ei ole kusagilt seapeenist võtta. Nemad vastu: see on traditsioon!”

Varemalt meeldis Annile korraldada kodus pidulikke õhtueineid. Tema valmistas toidu, sõbrad tõid veini. Pärast kolimist vanematekodust elukaaslase Ivo Uukkivi juurde on neid õhtusööke jäänud vähemaks. Annile tundus, et kuidas sa teise inimese koju ikka oma külalisi kutsud. Ja üleüldse tuleb mõnikord toiduvalmistamisest totaalne tüdimus. Siis mõjub kõige paremini reisimine. Aga Anni ei viitsi küll nädal aega ühe vaatamisväärsuse juurest teise juurde tormata, et pärast koju saabuda, keel vestil, veel kurnatum kui enne. Ostab pudeli veini ja lihtsalt o n. Muidugi maitseb kohalikke toite. Kui reisile minna parajasti ei saa, võtab riiulist Matisse`i maalide albumi. Pildid on nii inspireerivad, et jalamaid tuleb isu seina värvida, mine või suvalist maja röövvärvima!
Praegu Anni mõtleb, kas minna veel õppima – klassikalise köögi baas on tal vajaka, ka sisekujundus sobiks – või ajada kohvikuasja edasi. Tallinna peaks ka ikka koha tegema. “Kohvikuga ei ole nii, et teed ta valmis ja siis ta teenib sulle raha. Kohvik on elav organism,” teab perenaine-Anni.Vaata ka Anni Arro retsepte Toidutares. 
MINU HINNE
KOMMENTAARID
Lisa kommentaar
Nimi:
Sisu:
Lisa
gregori emme 03.dets 2008 09:08
Minu vanemad leidsid ka selle kohviku üles.:D Vedasid minu ka sinna kooki sööma. Need on küll oivalised, isegi sellist raha ei ole kahju välja käia.:Y Ahjaa, unustasin me ise elame tegelikult Pärnus. Soovitan soojalt minna Haapsallu, kas või ainult selle sama kohviku pärast.;)
woohaa 03.dets 2008 03:34
Jep. Superhea kohvik, aga kogu aeg rahvast täis.
1