Evelin Samuel - läbi une söödud saiad

Autor: Tiina Laanem
Lauljakarjääri teinud Evelin Samuel (32) on viimastel aastatel pühendunud rohkem oma uuele kutsumusele – kirjutamisele. Ilmavalgust näeb tema esimene lasteraamat. Kirjutades peab tal aga alati väike turgutav söögiamps käeulatuses olema.
"On teada tõde, et enda vaaritatud toidul pole pooltki nii head maitset kui teiste tehtul. Plikana oli Evelin ema silmatera, ainus laps, keda isegi öösel toideti hea-paremaga!
"Mu ema on loomult ööinimene, lisaks meeldib talle küpsetada," räägib Evelin. "Nii juhtuski mõnikord, et mina läksin juba magama, kui ema alles saiakesi tegema hakkas. Uinusin, ahjust tulev hõrk lõhn ninas. Kui saiad valmis said, tuli ema mu tuppa ja söötis mulle neid läbi une. Mul olid silmad kinni, aga saiu söömata ei jätnud. Need olid superhead! Armastasin kangesti ka mannaputru. Eks ma olingi heade toitude tõttu pisut pontsakas. Aga samas pole ma kunagi suutnud end näljutada või dieetidega piinata. Kui söömisega liiale mindud, tekib muidugi "päästev" vöö ümber keskkoha, kuid siis tulevad jälle kiiremad ajad ja kaal läheb iseenesest alla."
Evelinile meenub, kuidas ta näiteks mitu kuud jutti Helsingi linnateatris muusikali "Miss Saigon" proove tegi ja selle ajaga kuus kilo alla võttis. Kogu aeg oli tempo peal, ei tekkinud tühja aega, mida söömise ja näksimisega täita. Samas jälle turunduse tudeerimine eeldas rohkem istuvat eluviisi, loengute kuulamist ja koolitööde tegemist - mõned lisakilod olidki kopsti kohal.
Kuigi tegelikult ei olnud lauljakarjääri teinud naine enne lapse sündi kuigi kirglik kokkaja, pigem armastas väljas söömas käia. Aga väike Oskar sündis tohutult allergilisena, ei leidunud asja, mis tal nahaärritust poleks esile kutsunud: süüa ei saanud piimatooteid, kartulit, punaseid köögivilju, rääkimata tüüpilistest allergeenidest, millega vanemad ei hakanud isegi katsetama. Esialgu täitsidki pisipoisi kõhtu peamiselt keedetud lillkapsas, suvikõrvits ja brokoli. Esimeseks eluaastaks läks õnneks enamik allergiatest üle. Maitsed on lastel aga teatavasti pikka aega vanemate omadest sootuks erinevad. "Arvasin kunagi, et mina ei hakka eales hakklihakastet tegema. Nii rasvane ja maitsetu asi," muigab noor ema. "Aga nüüd teen Oskari jaoks ikka, sest talle see meeldib. Ükspäev küpsetasin esimest korda elus ise kotlette, just lapsele."
Kirjatööde kõrvale näksimist
Igatahes askeldab noor ema ja perenaine köögis sama vilunult nagu kruiisilaeva kokk, kel vaja lühikese ajaga sajad kõhud täis sööta. Valmimas on prantsuspärane lahtine pirukas ehk quiche, mille põhjaks muretainas. Sisuks hakib Evelin punast paprikat, ananassitükke, hallitusjuustu ning sibulat, sekka ka krevette. Kõik see laar kallatakse üle maitsestatud koore-munaseguga ja pistetakse ahju küpsema.

"Kodus sööme päris palju just salateid ja suppe," kirjeldab köögis askeldaja pere toiduharjumusi. "Ise ma sporti ei tee, lapse kõrvalt pole ka aega, kuid mu mees on kõva sportija. Käib maratonidel, temale tähendab väike jooksuring umbes 13 kilomeetrit. Hea vormi huvides eelistab ta pigem lahjemat sööki." Sageli kipuvad meestel kilod tulema ja kõhud kasvama just rahuliku kooselu tekkides, hiljem minnakse nii mugavaks ja maiaks, et vaadatakse kogunevast ülekaalust lihtsalt mööda. Evelin räägib seevastu, et tema kaasa peab oma kaalul silma peal. Kui polster endast märku annab, veetakse isegi sõpradega kihla, et teatud ajaks ollakse jälle vormis tagasi. Eks kihlveoga kaasnev võistlusmoment innusta omakorda.
Laulmisega seotud aegadel sõltus söögimõnudele andumine paljuski töötempost. Viimastel aastatel on Evelin pühendunud üha rohkem uuele kutsumusele, milleks hoopis kirjutamine. Kohe-kohe näeb ilmavalgust tema esimene lasteraamat "Ükskord, kui sadas vihma".
Vastne lastekirjanik arvab ise, et muutus toimus temaga just Soomes töötamise-elamise perioodil, mis kestis poolteist aastat. Harjumuspärasest keskkonnast eemal sai põhjalikult endasse vaadatud, mis viis uute soovide ja sihtideni. Igatahes esimese peatüki raamatust kirjutas ta kahe aasta eest, kui töötas reklaamiagentuuris ja igavles keset suurt suve vähese rakenduse käes.
Nüüdseks ongi raamatumaailm ta suure hooga endasse imenud: kui pisipoja kõrvalt tekib rohkem aega, kasutab Evelin seda pigem kirjutamiseks kui laulmiseks. Kuigi ka viimasega pole ta lõpparvet teinud. Ikka laulab ja esineb, eriti mõnus musitseerimine sünnib koos Tiit Kikase ja Peeter Rebasega. "Aga jah, süda kuulub praegu pigem kirjutamisele," tõdeb naine, kes alustas laulmist plikaeas ja teenis sellega raha juba 14. eluaastast.
"Kui asun kirjutama, võtan alati kõrvale mõnusat näksimist - mõne puuvilja, šokolaadi, juustutüki. Lisaks tassi kohvi ja mahla. Aju peab ju kütust saama!"
Samal ajal kui Evelin räägib oma elumuutustest, hakib ta suure hooga tomati- ja fetasalatit. Muide, salatihakkimine on kuulunud aastaid ka tema sünnipäevatraditsioonide hulka.

Suur ämber kartulisalatit
Evelini sünnipäevad ei möödu kunagi kahe ämbri salatita - üks pang kartuli- ja teine makrasalatit. Juba eelmisel õhtul kogunevad sõbrannad tema hubasesse kööki, hakivad vajaminevat kraami, lobisevad ja joovad mõnusasti veini. Järgmisel päeval nauditakse ühiselt kartulisalati-viineri pidu, mis toimub alati maikuus ja õues, olgu seal siis parasjagu veel käpikuid vaja või lõõsaku 30kraadine kuumus.
Veinist rääkides täheldab Evelin isiklike traditsioonide muutumist: kui alustatud sai magusate valgetega, sealt edasi tulid tummised punased, siis pärast Oskari sündi maitsesid vaid roosad veinid ja nüüdseks eelistab ta puuviljamekiga valgeid.
Mul on üks firmakook ka," tunnistab Evelin. "Nipp seisab selles, et määrin koogi vahele kreemi, mis tehtud kondenspiimast. Panen selle koos purgiga paariks tunniks keema ja pärast lisan natuke võid. Nii tekib eriti suussulav pruunikas karamelline kreem, mis sobib imehästi pisut hapukamate suviste marjadega."
ajakiri Anne
MINU HINNE
KOMMENTAARID
Lisa kommentaar
Nimi:
Sisu:
Lisa