Supidieet meeste moodi - Martin Hanson

Autor: Indrek Pärli
Mahlaka suuvärgiga ajakirjanik Martin Hanson on suur gurmaan, eriti kirglik on tema suhe suppidega. Nüüd on see kirg jõudnud ka raamatukaante vahele, nimeks \"SupiDieet\".
Kuidas sattusid kokkamise juurde?
Kokkamise juurde sattusin äärmiselt pragmaatilistel ning elulistel põhjustel. Süüa oli vaja midagi. Ma kolisin vanematekodust suhteliselt varakult ära pealinna ning rahakott sai vaid restoranis istudes ja kõrtsitoitu süües peagi tühjaks. Niisiis alustasingi lihtsamate roogadega. Supid aga tulid imelihtsalt ja kõigest, mis kapis leidus. Mingil hetkel avastasin ennast juba haiglase pilguga mööda poode kolamast ning võimalikult huvitavaid söögimaterjale otsimas, millest siis head leent keeta. Hiljem tulid juba raskemad ja pikemad toidud.
Miks valisid raamatu teemaks just supid?
Supp on vanim küpsetatud toit maailmas. Ka armastusest hea supi vastu. Supp on armastus, mis käib kõhu kaudu. Hea leem annab sooja, täidab kõhtu ning peaasjalikult on lihtsalt neetult mõnus viis veeta üks kenake tund. Suppidel on ka see salapära, et korralik leem ei pirtsuta, vaid võtab endasse kõik, mida sa sinna lisad ning muudab selle paremaks.

Oma raamatus lahkad palju supi ajalugu, erinevate kultuuride kombeid ja kööke. Kui oluline on Sinu jaoks toidu taust?
Toidu ajalugu või päritolu mind toidu tegemisel väga ei koti. Oluline on näiteks hoopis supi olemus, tegemise väljakutse ning väljakukkunud maitse. Samas olen palju toidu ajaloo, etiketi ja traditsioonide kohta lugenud ning on hea teada, kus miski tooraine pärineb, kuidas see sinna jõudis või kuidas on miskid mõtted, kombed, toidud mööda maailma ringi liikunud. Või kui palju jaki s***a peab tulle lisama, et leemed just õige mekiga tuleksid.

Suurim köögiapsakas?
Söögiapsakaid on olnud triljon. Suurim solk, mille ma kokku olen keeranud, oli vist suvel grillides, kui ma panin fooliumisse koos kohafileega hauduma ka marineeritud kurgid ja puravikud. Lolli peaga lootsin haruldast maitset luua ning valasin juurde ka vaarikamoosi. Tulemus haises meetrite tagant, nii et silmad jooksid vett!
Teine särav kokkamistulem koosnes samuti seentest, seekord sirmikutest, kalkunilihast ning õuntest. Ütleme nii, et sirmikud ei olnud sirmikud ning hiljem sai mõnuga kiirabi ukse ees pange oksendada.

Säravaim toiduga seotud mälestus lapsepõlvest?
Lapsepõlve söögimälestus pärineb vanaisalt, kelle leivanumbriks oli omatehtud seljankapõhjast supp. Sügiseti pandi purki porgandi-, kapsa-, paprika- ja sibulasegu, kallati marinaad peale ning pangi keldrisse. Talvel võeti purk, aeti keema, lisati juurde 7 liha ning puljongit. Absoluutne lemmik. Mäletan, kuidas ennast vanaisa supist poologaraks sõin, ise olin umbes 7-aastane sell. Ehhee ... sealt äkki ka minu supivaimustus.

Mida sa argipäeviti tavaliselt kodus sööd?
Argipäevaselt on alati nii kiire, et söön seda, mis ette juhtub. Sellest tulenevalt on ka ihukaal vähe vingerpussi viimasel ajal mänginud, kuid reegel on ikkagi üks ja ainus: kõik mida sa sööd või ka ise valmistad, olgu värskeimast toorainest. Näiteks täna hommikul tegin kitsejuustuga grillitud ciabatta'sid. Mõnusad hommikupalad. Nädalavahetused on need ajad, mil ma kööki sisse kolin ja seal möllama kukun. Harjutamine tegevat meistriks.

Sinu leivanumber köögis?
Leivanumbriks ongi supp kui selline. Ma kokkan heameelega ka praade, alles eila keerutasin imehea õhtusöögi äsjalastud metspardist, hautisi, pastat, kooke ja muid küpsetisi, kuid paremini sobivad siiski vedelad söögid. Supi juures on mulle kõige südamelähedasem just see, et kui sul on vett ja tükk liha, siis on supp juba olemas. Aastaid tagasi, ülikooli ajal, tõmbasin kord külmiku lahti ning leidsin eest vaid sibula, pooliku paprika ning võid. Võtsin siis jalad selga ning hakkasin püstakus olevaid kortereid läbi kammima. Igaühest laenasin midagi. Kokku keerasin leeme, mida sõin kolm päeva jutti ning ka retsepti kirjutasin üles. Kahjuks ei soovinud see kirjatükk minuga pikalt aega koos veeta ning seetõttu ei ole seda ka raamatus sees.
Moraal on see, et supiks on vaja vaid fantaasiat ja pealehakkamist. Ja loomulikult maitseaineid. Ilma ei saa midagi.
Lemmikretsept oma raamatust?
Lemmikretsept on Kuuba tomatisupp, mille ma keetsin kokku Havannas ühel kaunil pohmellisel hommikul. Kõik muu on loogiline ning arusaadav, kuid hetk, millal lisasin leemele hakitud Hiina kapsast, ei lähe iial meelest. See hetk muutis kogu arusaama supileentesse. Arusaama, kuidas üks suhteliselt tobe vili keeras tavapärase tomatisupi meki magusaks suussulavaks täiuslikkuseks.
MINU HINNE
KOMMENTAARID
Lisa kommentaar
Nimi:
Sisu:
Lisa