Gruusia pärlid: hinkali, hatšapuri ja šašlõkk

Autor: Martin Hanson
Legend räägib, et kui Jumal rahvastele maid jagas panid grusiinid pidu ning jõid veini ja lasid rasvasel šašlõkil hea maitsta ning kogu selle pummelungi ja hedonismi tulemusel jäid ilma maast. Sama võib juhtuda ka nüüd, grusiinid jäävad tänu halbadele otsustele kogu euro-rongist maha ning on sellega Aafrika riikidega samal pulgal.
Samas võib saatus otsustada muud ning grusiinidele nende oma legendi kohaselt ka kõige parema tuleviku kinkida, sest kui grusiinid olid pidutsemise lõpetanud, hakkas jumalal neist kahju ning kinkis neile ilusaima lapi maad, mis siin planeedil leidub, maalapi mida jumal oli enesele hoidnud.
Ootusärevust ning ebakindlust väljendab ka vana klannidele tegevusest lõhestatud gruusia vanasõna – Kukk kireb igal hommikul, kuid seda kas sellepeale ka päike välja tuleb näitab aeg. Täpselt sedasi toimib ka kogu Gruusia täna. Sõda sõjaks, karavan läheb edasi.
Gruusia pealinn Tbilisi peaks kindlasti kuuluma nende linnade nimekirja, kus iga inimene korra vähemalt ära käima peab. See on umbes nagu Meka muhameedile või Vatikan kristlasele. Tbilisi on Gruusia suurim linn ning oma 1,5 miljonilise elanikkonnaga on Tbilisi riigi süda. Linn, mida aegade jooksul on kümneid ja kümneid kordi nullist uuesti üles ehitatud, peidab endas ajaloo Paabel, kuhu on märgi jätnud iga seal viibinud režiim. Kes korra „süda” linnas (tibil on süda gruusia keeles) käinud, see sellest enam ei pääse.
Gruusia köögiga on sama lugu. Korraks proovinud, sööd elu lõpuni selle mägirahva parimaid palu hinkalidest šašlõkini. Kui grusiin sööb, siis nii, et laud on lookas, kui joob, siis nii, et maa on märg. Gruusiast on ka pärit peolaua juhataja väärikas aunimetus ehk tamada. Kui tamada joob, joovad kõik ning joovad just sellise mõõdu, mis eesjoojal just pihku on sattunud. Hoidku jumal teid selle eest, et tamadaks ei satuks 160-kilost alkohoolikust mägedepoega.
Tamada toostid järgnevad üksteisele kindlas ja muutumatud rutiinis ja kindla korra alusel. Laudkond kuulab iga sõna ning naudib sõnumi sisu ning selle keelelist ilu, kuna tihti esitatakse need luulelises vormis. Toosti ütlemiseks tuleb tamadalt saada luba ning heakskiit, seejärel lora palju tahad, peaasi et lõppeb toosti ning kapatühjendamisega.
Grusiinide külalislahkuse märgiks on pidulauad alati kaetud vähemalt kahes kihis kõiksugu hõrgutavaga. Pole varem näinud, et pidulauda pannakse kraami kahes kihis. Meestel olid spetsiaalsed vahendid, millega toestada taldrikuid ja toiduliudasid, et neil saaks nagu naridel inimesi kõike head ja paremat kanda. Külalislahkus räägib ka sellest, mida süüakse. Kui ikka pakutakse, siis kõige kõrgematel riiulitel seisvat märjukest ning parimaid palasid rahvuslikust külmutuskapist. Kui grusiinide peamiseks lihaeelistuseks on lammas, siis pidulauale marineeritakse nii veist kui siga, keedetakse sülte ning tehakse kõiksuguseid hautisi, kooke ja loomulikult hinkalisid.
Toite, mis Gruusiaga seostub, on terve plejaad. Näiteks lobio, mis on punastest ubadest salat, mida igal pool muu toidu kõrvale pakutakse. Põline Gruusia roog, mida saab valmista miljonil erineval viisil ning iga perenaine on oma versiooni salatist loonud. On variante, kus on terved oad, mida maitsestatud veiniäädikate ja vinegrettidega, on püreestatud variante, mis kokku segatud marineeritud ploomidega või segatud kokku kõige muu salatilisega. Põhilised maitseomadused salatile tulevad aga maapähklist.
Mina olen supifanaatik, kui te seda nüüdseks veel ei tea. Gruusias tuuakse sellise tellimuse peale lauda leem nimega hartšo. Tugevale riisi ja lambalihasupile leiab vastandina äärmiselt kerge ning  maitsva kanasupi, mida kutsutakse šikhirtma. Läbipaistvas leemes ujuvad kanalihale seltsiks ka küüslauk, petersell ning kuumale supile sisse segatud muna-vinegreti segu.
Isegi kõige kogenum gurmaan ei suuda öelda „ei“ imetabasele chizhi-pizhi nimelisele roale, mis tähistab kerges võis ja munas praetud maks ja põrn. Maitsvad sealiha vorstid ehk kupatid on mõnusaks kõrvalampsuks heale veinile.
Lüürik Jevgeni Jevtušenko on kirjutanud, et „kõik kes saevad, ehitavad, kaevavad, puhastavad tänavaid või parandavad kingi, söövad hommikuti hea hulga khasit“. Khasi on tummine leem, mida keedetakse lehma sisikonnast ning millele pakutakse juurde küüslauku. Pariisis pakutav sibulasupp on sama sorti, mis Tbilisis pakutav khaši. See on roog töölisklassile, neile, kes teevad rasket tööd.
Igal juhul, šaslõkk on Gruusias jumalik, värskelt maha löödud tallest kerge äädika marinaadiga küpsetatud roog sulab suus ning täidab vatsa. Kõrvale kerge kurgi-tomati salat ning juustukookide meistriklassi kuuluv hatšapuri. Kõik me teame, mis on pelmeen, nüüd on ehk hakanud ka selginema, mis on hinkali. Selvehallides on müüa näpuotsa suurusi hinkalisid. Gruusias on need toitvad lihapirukid rusika suurused ning parima söömaga mehejurakas üle 6-7 neid sisse omale ei vajuta. Põhjus selles, et vahele on vaja süüa šašlõkki, salatit ja juua multikogustes head veini.
Gruusia ebameeldivates elukeeristes tiirutav riik jääb varsti jälle seisma, keerab juured taas maasse ning paneb söögiahjud taas küdele. Võtke aega ning minge külla meie sõprusrahvale, rahvusele, kellele eestlased on vennad ja õed.

MINU HINNE
KOMMENTAARID
Lisa kommentaar
Nimi:
Sisu:
Lisa