Indoneesia kuivad supid

Autor: Martin Hanson
Kuidas mõtestada sellist kahemõttelist lausekonstruktsiooni? Kuivad supid. See on umbes nagu rääkida pehmest rauast või lollist professorist. Ei lähe kuidagi kokku. Java ja Kalimantani saatel on tegemist aga igapäevanähtusega. Kuivad supid prevaleerivad päevasöögi ning vaheampsudena, kiire ja lihtne.
Kuivade suppide kontseptsioon on iseenesest äärmiselt lihtne, isegi naeruväärselt lihtne. Kuna enamus aega süüakse Indoneesias tänavatel, kiirelt mööda bulvareid paigast paika liikudes tehakse toidulahvkade juures kiiremad söögid ning liigutakse siis oma igapäevategudega edasi.
Lahvkad on aga suvalised ratastel kastid, millesse ehitatud sütel töötav katelok, milles kuumab mõnus lihapuljong, kõrval möllab kokk kuumal pannil ning suurtes padades. Teiseks, on Indoneesias võimatult kuum ning lämbe, mis tähendab, et keeta hommikul supp, mida siis päeva jagu tulel hoida oleks äärmiselt ebasanitaarne, rääkimata sellest kulinaarsest katastroofist, mis maitsega korda saadetakse.
Praktikas on aga aeg ning kogemus lahendanud supi probleemi just kuivade suppide suunal. Ühesõnaga keeb pajas vaid tuline supipuljong, mille ümber erinevates anumates leiduvad kõikvõimalikud supiosised: nelja eri sorti nuudleid ja riisi, lihamaterjalid alustades seast, veisest ja kanast lõpetades lihapallide, hiidkrevettide, barrakuudaviilude ning kõiksuguste juurviljalistega. Rääkimata erinevast salatilisest, mille supile lisamine mulle varasemalt kohale pole jõudnud. Maitseained katavad poole „kärust”.
Kummaline oli jälgida, kuidas kiirtoiduna valmib maailma kõige parem supp. Kusjuures kodus järele proovides ei tulnud maitsed sellised nagu Jakarta robustses eeslinnas, kus ma põhiliselt ennast kuivade suppidega hellitasin.
Ahaa … panen tähele, et olen unustanud rääkimata, mismoodi siis ikka supp kuiv on. Parandame vead. Ühesõnaga - kuna hügieenireegel ei luba ning maitse saaks trööstitud, siis ei saa hoida pidevalt kogu suppi tulel. Lahendus sellele on lihtne. Tulel ning kuumana tuleb hoida vaid kõik võimalikud supiosised. Lihad hautatuna, nuudlid ja riis kenasti al dente ning kõik muu mõnusasti hakitud, viilutet või purustatud.
Hõigates oma soovi, haarab kokk kätte kausi, keerutab sinna sisse nuudlid või riisi, lihad, juurviljad, sojakastmed ning virna erinevaid maitseid ning kõike seda, mida sa veel talle näitad. Ning seejärel haarab suure alumiiniumkulbiga hurmavalt lõhnavast pajast kärtsu puljongit ning valab kausi seda servani täis. Lükkab hulka pulgad ning lusika ja söömaaeg võib alata. Värskeim ning kiireim tee maitseelamusterikka supileemeni.
  • Nagu Taimaal või Filipiinidel, söövad ka indoneeslased oma söögid kõik kasutades lusikat ja pulki. Lusikaga süüakse leem ning pulkadega kõik selles leiduv. Päris huvitav on seda stiili vaadata. Nagu sööks suppi kahvli ja lusikaga. Aga toimib.
Mõnus on selle supi juures see, et kui sa soovid krõbeda servaga peekonit või krõbedamat kanafileed, siis kokk viskab kogu kraami veelkord pannile ning lisab maitseid ning oma erilise paituse toidule ning kallab siis leeme kõigele kaela.
Ühesõnaga on võimalik sellist stiili evides pakkuda tegelikult korraga umbes 10 erinevat suppi. Leem jääb samaks, kuid sisu muutub. Ise seal Jakarta räpasel tänavanurgal, heitgaasidest paksus õhus lahvka kõrval kõrvadeni supikaussi uppununa (vabatahtlikult, kuna söök oli tõesti niivõrd maitsev) vaatasin järjekordse maitseelamuse valmimist pealt. Kohalik jõnglane sõnas midagi, mille arusaamiseks ma isegi ei pingutanud ning leeme sisse leidis tee mõnus lurtsak kookospiima ning punase karripasta lusikatäis. Supp muutus tervenisti uueks tooteks. Olgugi et pajad, millest sisu kokku loobiti, olid samad, millest just loodi minu kausipõhjani jõudnud supileem.

Kuiva supi retseptid
Päris sedasi öelda ei saa tegelikult, et retseptid. Retsepti ju pole. On vaid eelvalmistatud materjalid, millele siis kuum vesi peale kallatakse. On loomulikult terve rida kraami, mismoodi oma suppi valmistada.
Mina pääsesin vingete kiiduavalduste saatel kuivade suppidega läbi oma sünnipäevast, mis ootamatute külaliste saabumisega mulle söögiprobleemi kaela tõi. Haarasin kogu külmiku ja kappide sisu kaenlasse ning keetsin, hautasin ja praadisin. Suur supileemepada ka kõrvale ning söömine võis alata. Põhiline ongi see, et ühtegi lauset „oioioi … ma ju ei söö sibulat (brokolit, liha, juustu)” jäid ära, kuna terve 4-ruutmeetrine söögilaud oli ühtlaselt kaetud kõiksuguse hakitu ja hautatuga ning valik oli vaba.
Sellepärast ma ei saagi kuidagi kirjutada siia retsepte või konkreetseid toidunimekirju. Kõik, mida selvehallide riiulitel ja kappides on saada, võib supimaterjaliks ära kasutada. Kasutage eri lihasid, juurvilju, puuvilju, pähkleid, nuudleid, riisi, kõiksugu lihapalle ning kasvõi pelmeene. Maitsestage erinevate kastmete (austrikastmed, sojakastmed, tšillikastmed või kurat teab veel mida), pulbrite (masala või miks mitte moledega). Taevas on laeks.
Loomulikult on see supp mõeldud pigem suurema ringi sööjate jaoks, kuna tuleb ette valmistada suur hunnik materjale, kuid saab ka vaid iseendale küpsetada. Selle juures on mahud väiksemad, kuid maitsed sama suured.
Eestis on midagi sarnast Indoneesia kuivadele suppidele võimalik saada Tallinnas Ülemiste City söömamajas Mercados, kus asuvas souperie’s on võimalik tõsta omale mingi leem, olgu selleks siis porgandipüree, kanapuljong või mõne muu juurikaleotis, kuhu saab siis omal vabal valikul suhteliselt laiast kandikute/kausside valikust leida kraami millega seda leent täiendada.
Päris Java saare supimekk ei ole, kuid mingi idee kontseptsioonist saab kätte. Mõte kogu asjal on elada raamist väljas, kus põhimõtteliselt puuduvad retseptid, puuduvad konkreetsed toidud, on vaid tühi kõht ning viis kuidas seda täita. Lihtne ja lakooniline.

MINU HINNE
KOMMENTAARID
Lisa kommentaar
Nimi:
Sisu:
Lisa
oraa 20.juuni 2012 20:51
kui on 6 muna ,mikserdad 6munakollast ja järelikult jääb alles ka 6 munavalget
alo 20.juuni 2012 12:08
mitu munavalget?
1