Uudiskiri Instagram Facebook
 
Toit ja tervis

Suvest magusamad

Toit ja tervis

Suvest magusamad

Sigrid Suu-Peica Oma Maitse
PrindiSoovita sõbrale
Foto: Sigrid Suu-Peica
Kes ei tahaks saada osa viigimarjade magusast, pisut maasikasest mekist! Rikkaliku maitse, ent õblaka koorega mari transportimist eriti ei talu ning on vaid hooajal meie lettidel oma parimas vormis.
Lõunamaisele puule kohaselt naudib ta kuuma ja päikest ning vaid sellistes tingimustes valmivad magusad mahlased viljad. Väljast nähtamatutes kotjates õisikutes arenevad pirnikujulised lihakad, magusad viigimarjad, mis valmivad juulist septembrini. Küpsenud viigid on kas kollast, pruuni või harvemini tumelillat tooni. Mahlase vilja sees asuvad päris viljad ehk pisikesed seemned, mida ühes viigimarjas võib olla enamgi kui tuhat.

Puule sobivas kliimas ei ole ta nõudlik mulla suhtes ning eriliselt hästi arenenud juurestik võimaldab edukalt taluda ka põuda. Teada on ka viigipuude kuni 6 meetri sügavusele ja 15 meetri kaugusele tungida võivad võimsad juured. Lõunapoolsemates riikides tuleb ikka aeg-ajalt ette juhtumeid, kus noored puud aeda istutanud majaomanikud seisavad aastate pärast silmitsi olukorraga, kus magusat saaki kandva viigipuu juured on ära lõhkunud veetoru või mõrandanud kiviseinu.

Visa viigipuu hakkab ka seemnest kergesti kasvama. Näiteks võib pisikest puukest leida kivimüüri praost välja sirutumas või üritamas end sisse seada palmi tihedasse latva, olles sinna sattunud linnu seedetraktist läbi käinuna.

Üks vanimaid viljapuid
Harilik viigipuu (Ficus carica) on üks vanemaid kultiveeritud viljapuid. Leitud kivististe järgi on järeldatud, et teda on kasvatatud juba enne nisu ja otra. Viigipuu pärineb teadaolevalt Lääne-Aasiast, sealt edasi levis Vahemere maadesse, kus teda võib tänapäeval leida ka metsikult looduses kasvamas. Nüüdsel ajal kasvatatakse selle puu erinevaid kultuure laialdaselt mahedama kliimaga paikades ümber maailma.

Viigipuu on 3–10 meetri kõrgune heitlehine laia võraga puu või suurem põõsas, mille eluiga ulatub 50–70 aastani. Puu koor on sile, matt, elevandihalli tooni, meenutades pisut noort saarepuud. Kevadel ilmuvad kühmulistele okstele iseloomuliku kujuga helerohelised lehed. Täiskasvanud lehed on nahkjad ja kergelt karvase pinnaga, kasvades kuni suure mehe kämbla mõõtu. Lehte murdes jääb silma valge kleepuv piimjas vedelik. Seda ning ka puukoores leiduvat piimjat mahla on eri rahvad kasutanud mitmesuguste haiguste ravimisel.

Tervise varaait
Viigipuid on kasvatatud enam kui 6000 aastat, temast on juttu piiblis ja paljudes legendides. Aadam, Eeva ja viigileht – need sümbolid on tuntud kunstiajaloo šedöövritelt. Antiiksetel olümpiamängudel kuulusid võistlusteks valmistuvate sportlaste menüüsse tingimata kuivatatud viigid. Tuntud looduslike suhkrute ja mineraalainete rohkuse poolest, sisaldavad need ka B-rühma vitamiine, E-, K- ning C-vitamiini ning on samas ka ühed kiudainerohkemad puuviljad. Täiesti arvestatava kaltsiumi-, kaaliumi-, raua- ning mangaaniallika kõrval tuleb nimetada ka magneesiumi, mis kaitseb stressi eest ning tugevdab luid ja ajutegevust. Looduslikult suure fruktoosisisaldusega kuivatatud viigimarjades on kaks korda suurem suhkrusisaldus kui värsketes. 100 g kuivatatud viigimarju sisaldab 249 kcal, värsked aga mitu korda vähem.

Viigimarjade söömine tasakaalustab keha pH-taset ning aitab reguleerida vererõhku. Nende marjade söömine pidavat aitama ennetada rinnavähki. Viigilehtedelgi on kasulikud toimed, millest tuntuim on kasutamine diabeedi korral.

Viigid söögilaual
Viigimarjad on kõige paremad värskelt. Suve lõpul või sügise algul Lõuna-Euroopasse või Vahemere äärde sattudes tasub osta turult värskeid viike. Veelgi toredam on korjata neid otse puult. Viigipuud on enamasti hea saagikusega ning vilju on lihtne korjata. Värsked viigid on magusad, mahlased, pisut maasikase mekiga ning täidavad hästi kõhtu. Viike korjatakse koos sabade ehk rootsudega. Paremaks säilimiseks asetatakse viljad kastidesse nii, et nad ei puutuks üksteisega kokku. Kui küpselt korjatud viik on magus, siis maitsetud viljad on puudelt nopitud pooltoorelt.

Viigimarju süüakse värskelt, konserveeritult või kuivatatult. Värsked sobivad suupistetena juustude, eriti pehmete juustude ja viinamarjade ning singi kõrvale. Neid kasutatakse maiustustes, struudlites ning küpsetiste koostisosadena. Hästi sobivad need ka pähklite ja meega.

Viike võib leida ka alkohoolsete jookide koostisest. Valmistatakse ka keedist, millele tuleb viljade loodusliku magususe tõttu lisada vähem suhkrut kui tavapäraselt moositegemisel harjutud. Samuti võib värskeid viigimarju lisada värskendavatesse smuutidesse ning jogurtisse. Viigimarjad täiustavad mitmesuguste liharoogade maitset. Lamba- ja veiseliha juurde kuuluvatele kastmetele annab ta pisut eksootilise meki.

Kõige enam tarvitatakse arvatavasti kuivatatud viigimarju ning kaubandusest ostetult võib nende päritolumaana sageli välja lugeda Türgi. Suurimad viikide tootjamaad ongi Türgi ja Egiptus. Vahemere maades kuivatatakse neid vilju traditsioonilisel viisil päikese käes, kuid tööstuslikult ka kuivatites. Näiteks Horvaatias on traditsiooniline viis kuivatada viike kuumas suvepäikeses, loputades neid eelnevalt merevees, et hoida eemale võimalikke satikaid. Viljad, mis kuivatamisele lähevad, peavad olema täiesti valminud, kuna siis sisaldavad nad kõige enam suhkrut.

Kantaluupmeloni-viigimarjasalat

Viigimarjad mee ja pähklitega

Viigimarja ja sinihallitusjuustu focaccia

Küpsetatud ricotta viigimarjade, ürtide ja prosciutto’ga

Uued retseptid

Suvikõrvitsa-ricottarullid tomatikastmes

Lihata
Suvikõrvitsa-ricottarullid tomatikastmes