Kaks kaaliumipommi

Autor: Mihkel Zilmer, Urmas Kokassaar
Lihtne koduaias kasvav roheline sibul ja meil veel vähekasutatud spargel on mõlemad väärtuslikud toidulisad, milles on eriti ohtrasti kaaliumi.



Tervislik rohetukk

 

Rohelistest sibulapealsetest saad maitsva ja vitamiinirikka toidu.

 

Kui rohetunud ülaosaga sibul noaga pooleks lõigata, märkame tipuosast lähtuvat ladvapunga. Sellest areneb esmalt maapealne võrse, hiljem ruljad rohelised lehed, mida rahvasuus tavaliselt sibulavarteks kutsutakse.

Sibula varred on mahedama maitsega kui mugul. Nende alumine valkjas osa on omakorda nõrgema maitsega kui erkrohelised varred. Ostmiseks sobivadki kuni 20 cm pikkused tugevad, värsked ja rohelised sibulapealsed. Otstest kolletunud ja närbunud varred annavad tunnistust pikast seismisest.

Rohelist sibulat tasub hoida jahedas, püsiva õhuniiskuse juures. Kuivas varred närbuvad kiiresti, liigniiskes kohas aga võivad sootuks pehmeneda. Järelikult sage pesemine või vees leotamine ei soodusta sibulavarte säilimist külmkapis. Vee­kadu on lihtne ära hoida nii, et kimp keeratakse õhukesse toidukilesse ja pannakse jahedasse. See aitab ka vältida sibulalõhna kandumist teistele toiduainetele. Sibulavarte pluss on seegi, et kaduma läheb tühiselt väike hulk ostukogusest.

 

Palju vett ja vähe kaloreid

Kõige rohkem on rohelises sibulas vett - kuni 92%. Veesisaldus on ka hea sibulapealsete koostise peegeldaja, närtsinud vartes on paljude mikrotoitainete sisaldus vähenenud ja neid osta ei tasu. Sibulavarte kuivainete hulka annavad oma panuse nii süsivesikud (keskmiselt kuni 3,5%) kui ka valgud (keskmiselt kuni 1,3%).

Ener­giarikaste põhitoitainete (süsivesikud, valgud) siiski suhteline vähesus peegeldub ka sibulapealsete kalorsuses. Sajagrammine ports annab sööjale kõigest paarkümmend kilo­kalorit energiat. Järelikult näljatunde kustutamiseks rohelist sibulat süüa ei tasu -

ko­gused oleksid suured, energiat saaks kasinalt ja bioaktiivsed ühendid mõjutaksid

see­dimist. Arvestada tasub sedagi, et noortes sibulavartes on kiudaineid suhteliselt vähe. Hilissuvistes vanemates vartes kiudainete sisaldus küll kasvab, kuid siis pole nad enam nii maitsvad.

 

Palju mikrotoitaineid

Eelkõige tuleb rõhutada sibulavarte suurt kaaliumisisaldust, mis küünib pea veerand grammini sajagrammise portsu kohta. See on väga tugev argument rohelise sibula kasuks. Bioelementidest on märki­misväärselt veel kaltsiumi ja rauda, kuid nende elementide biosaadavus jätab mõneti soovida. C-vitamiini  üldhulk on rohelises sibulas tagasihoidlikum, jäädes 30-50 mg piiridesse saja­grammise portsu kohta. Nii et igasugune roheline varakevadine kraam polegi nii askor­biinhapperikas, nagu sageli ekslikult usutakse. Näiteks päevase C-vitamiini nõudluse rahuldamiseks tuleb rohelist sibulat süüa väga suurtes kogustes ja tundlikuma seede­kulglaga inimestele see lihtsalt ei sobi.

Ehkki sibulavarred on rohelised, peitub neis nägemismeelele varjatult mitmeid karotenoide, millest osa on A-vitamiini eel­ühen­did inimorganismis. Mõningaid neist kasutatakse inimorganismi tähtsates kaitsesüsteemides.

Peenestatud rohelist sibulat tasub toidule lisada valmis­tamise lõpus, sest muidu kaotab roheline lisand maitse ning väheneb ka vitamiinide sisaldus. Oma­pärase lõhna annavad sibulavartele eeterlikud õlid, n-propüüldisulfiid ja divinüüldisulfiid. Need ühendid ergutavad ka seedenäärmete talitlust ja seedenõrede eritumist. Kaudselt lähtub sellest ka sibula söögiisu suurendav toime.

Hea nakkushaiguste vastu

Sibulat (nii mugulaid kui ka rohelisi varsi) on ammustest aegadest kasutatud nakkushaiguste profülaktikaks. Abi on sibulas leiduvatest fütontsiididest, mis hävitavad mikroorganisme. Fütontsiidid on lenduvad taimse päritoluga fenoolsed ühendid. Nende lendumisest annavad tunnistust pisarad sibulatükeldaja silmis. Fütontsiidide tegusust peegeldab ka nimetus: kreekakeelne sõna phyton tähendab tõlkes taime ning ladinakeelne caedo osutab tapmisele. Rahvameditsiinis kasutatakse rohelist sibulat mädaste põletike ravis. Sage rohelise sibula söömine turgutab ka suuõõne kaitsesüsteeme. Rohke roheline sibul on aga vastunäidustatud ägedate neeru-, maksa-, sapipõie- ja maohaiguste korral.
MINU HINNE
KOMMENTAARID
Lisa kommentaar
Nimi:
Sisu:
Lisa
patsik234 02.aug 2009 21:22
alati tuleb vaadata asja helgemat poolt :) näiteks mul on praegu võtta kõik need ained omast käest.
kirsikivike 27.juuli 2009 12:19
maitsev, kuid ma ei saa aru, miks ma selle koguse järgi heal juhul 2 portsjonit sain :S. Kas peab tunduvalt kauem vahustama kui ca 10 min?
pinnu-ninnu 09.veeb 2009 16:03
:D nämm
pinnu-ninnu 09.veeb 2009 16:01
vääägga maitsev soovitan!
Liis 15.aug 2008 09:04
Lihtne, maitsev ja tervislik! Tasub proovida, soovitan.
1