Millised on kõige ohtlikumad lisaained?

Uut infot toiduainetööstuses rohkelt kasutatavate lisaainete toime kohta lisandub lausa iga päevaga. Peale sünteetiliste toiduvärvide, konservantide ja kunstlike magusainete on ohtlikuks osutunud ka maitsetugevdajad.
Lisaaineid lisatakse toiduainetesse eesmärgiga pidurdada riknemist, parandada välimust, struktuuri, maitset, aroomi või mõnda muud omadust. Kõiki E-aineid pole vaja peljata, sest E-numbriga tähistatakse ka rida selliseid lisaaineid, mis on eraldatud taimse või loomse päritoluga toorainest. Sellesse rühma kuuluvad merevetikatest sünteesitud agar-agar (E406) ja karragenaan (E407), sojaubadest saadud letsitiin (E322), puuviljadest sünteesitud pektiin (E440), õuntest saadud õunhape (E296) jne. Mitmeid lisaaineid on saadud looduslike ühendite täiendaval keemilisel töötlemisel, nii on neid lihtsam ja odavam toota. Neid nimetatakse loodusidentseteks lisaaineteks, näiteks antioksüdandina kasutatav askorbiinhape (E300) ja värvaine beetakarotiin (E160a).Kolmanda rühma moodustavad ained, millel looduses analoogi pole, näiteks tehismagusaine sahhariin ja antioksüdant butüülhüdroksüanisool (E320, kasutatakse margariinides, piima- ja koorepulbrites, kartulikrõpsudes jm). Sünteetilised lisaained ongi tervisele kõige kahjulikumad, sest tegu on kehavõõraste ühenditega, mida organismil on raske kahjutuks teha.Toidu lisaained on ohtlikkuse seisukohast toidumürgistuste, tööstuslike saasteainete,  pestitsiidide jms järel alles kuuendal kohal. Lisaained ei tekita küll ägedat mürgitust, sest neid ei lisata nii suurtes kogustes, kuid ohtlik on nende mõju kroonilistele haigetele. Mitmed lisaained võivad vallandada tundlikel inimestel allergia, osast lisaainetest moodustuvad organismis kantserogeensed ühendid. Lisaainete toksilisuse testimine katseloomadel annab vaid ligikaudseid tulemusi, sest loomade ainevahetus erineb inimese omast. Pealegi vältavad loomkatsed maksimaalselt mõne aasta, inimene tarbib lisaainetega toitu kümneid aastaid.

Ettevaatust: toiduvärvid kahjustavad laste tervist

Toidu lisaainetest on just toiduvärvid kutsunud esile kõige negatiivsema hoiaku, sest neid lisatakse vaid silmailuks. Euroopa Liidus ja ka Eestis on lubatud magusatööstuses kasutada 12 sünteetilist värvainet, sh ka asovärve. Lubatud ainete nimekiri muutub pidevalt vastavalt uutele uurimistulemustele.
Kui mõni toode on väga erksavärviline, on seda tõenäoliselt värvitud asovärviga. Näiteks asorubiin (E122) on Euroopa Liidus lubatud, kuid USAs ja Kanadas keelatud. Eriti ohtlikud on toiduvärvid väikelastele, kes oma kehakaalu kohta tarbivad rohkelt maiustusi ja karastusjooke. Lapsed, kes söövad eelkõige punaseid (E122, E124, E127) maiustusi, saavad suurima värvide doosi ööpäevas, mis võib ületada ka soovitusliku päevase koguse (ADI-arvu).
Taani Southamptoni ülikoolis läbi viidud uuring tõestas toiduvärvide kahjulikku mõju 3- ja 8–9aastaste laste tervisele: need põhjustasid hüperaktiivsust, vähendasid keskendumis- ja õpivõimet. Selle uuringu põhjal osutusid ohtlikeks toiduvärvideks asovärvid E102 (tartrasiin), E104 (kinoliinkollane), E110 (päikeseloojangukollane), E122 (asorubiin), E124 (erkpunane 4R) ja E129 (võlupunane AC). Eriti just E102 ehk tartrasiin võib tekitada lastel üliaktiivsust ja käitumishäireid (ärritatus, rahutus, unehäired, keskendumis- ja õpiraskused).

Ohtlikud konservandid E249 ja E250

Konservandid on toiduainetööstuses üks enim kasutatavaid lisaainete rühmi. Nad kaitsevad toiduaineid mikrobioloogilise riknemise eest, vähendades toidu kaudu saadavate infektsioonide saamise riski. Toiduainete säilivusaja pikendamiseks kasutatavaid konservante on üle 30. Tuntuimad neist on bensoe- ja sorbiinhape ning nende soolad, samuti nitritid ja nitraadid.
Ühed vanimad konservandid on nitritid (E249 ja E250), mida lisatakse lihale ja lihatoodetele roosa värvuse andmiseks ja säilivuse pikendamiseks. Tänapäeval on aga teada, et nitritid võivad reageerides erinevate amiinidega anda kantserogeenseid nitrosoamiine.
Uuringud on näidanud, et väikelapsed saavad isegi ühe viineri söömisega nitriteid üle Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) lubatud päevakoguse. Ka Tartu tervisekaitselabori uuringus sai 80 protsenti väikelastest vorsti söömisel nitriteid soovitatust märksa rohkem. Kõige rohkem sõid nitriteid koos toiduga sisse nelja-aastased lapsed – neli ja pool korda ohutust päevadoosist (100 mg/kg kohta) rohkem!
Konservante bensoehapet (E210) ja sorbiinhapet ( E200) peetakse suhteliselt ohutuks, kuid siiski on neil terve rida kõrvalmõjusid. Bensoehape põhjustab väga sageli allergilise nohu ja astma ägenemist, samuti peavalu ja migreeni ning maoärritust. Bensoehappele on WHO kehtestanud ADI-arvuks 5 mg/kg, sorbiinhappele 25 mg tarbija kehamassi kilogrammi kohta ööpäevas.

Populaarne lisaaine E621 teeb paksuks

Naatriumglutamaat ehk E621 on Eesti toiduainetööstuses väga laialdaselt kasutatav lisaaine, mida maitseomaduste parandamiseks lisatakse paljudesse liha- ja kalasaadustesse ning vorstidesse, valmismarinaadidesse, kastmetesse, puljongikuubikutesse ja isegi aroomisoola sekka.
E621 võib põhjustada südamepekslemist, peavalu, lihas- ja liigesevalusid. Nüüdseks on selgunud, et sama lisaaine võib põhjustada ka rasvumist. Hiinas läbi viidud uuringus oli vaatluse all 752 tervet inimest, kes kõik lisasid oma igapäevasesse toiduvalikusse Hiina köögis rohkelt kasutatavat maitsetugevdajat naatriumglutamaati. Selgus, et kõige rohkem naatriumglutamaati tarvitanute kehamassiindeks oli kolm korda sagedamini üle 25 kui nendel inimestel, kes sõid E621 minimaalses koguses. Soomlased on neid uuringutulemusi väga tõsiselt võtnud: nii keelas näiteks Espoo linnavalitsus naatriumglutamaadi kasutamise koolitoitudes.

Kunstlike magusainete tegelik toime teadmata

Ettevaatlikult tuleks suhtuda ka sünteetiliste magusainete tarvitamisse – senini pole absoluutset kindlustunnet nende kasutamise ohutuse kohta. Nii ei soovitata aspartaami sisaldavaid tooteid anda lastele, sest tegemist on organismis metaboliseeruva ainega, mille toimet ei ole veel täpselt välja selgitatud. Tsüklamaati sisaldavaid toite ei tohiks tarbida rasedad, imetavad emad ja lapsed.
Sahhariini kasutatakse toiduainete tehnoloogias juba üle saja aasta, kuid üheselt ei ole selgunud, kas ta on kantserogeenne või mitte. Arvatakse siiski, et inimesele on sahhariin eeldatavalt nõrga kantserogeense toimega, kuid selle aine tegelik mõju inimese tervisele on välja selgitamata. Intensiivne sahhariini kasutamine võib olla tervisele ohtlik. Seetõttu ei luba osa riike, näiteks Kanada, seda tööstuses kasutada.
WHO soovitab 1 kg kehakaalu kohta päevas toiduga tarbida mitte rohkem kui 2,5 mg sahhariini, 11 mg tsüklamaati ja 40 mg aspartaami.
MINU HINNE
KOMMENTAARID
Lisa kommentaar
Nimi:
Sisu:
Lisa
Virve Taras 27.nov 2009 18:15
Olles lugenud artiklit"Millised on kõige ohtlikumad lisaained" ja üldse selleteemalisi artikleid,oleksin huvitunud raamatust"SALADUSLI-
KUD E-AINED MEIE IGAPÄEVATOIDUS" Angelika Erini sulest.Ei tea,kas olen rumal,aga ma ei oska leida,kust seda osta saaks(kui ta muidugi tapvalt kallis pole,olen ju neetud inv.penskar).Ar-
van,et sellist kirjandust peaks iga inimene uurima ja jälgima,eriti noored,seega ka mina tahaks uurida ja oma "noortekarja" suunata selleni. Igaljuhul Apollos ei teatud,suunati Intrnetti tuhnima.Nüüd otsisin,aga tulemusteta. Seega palve,ehk keegi oskaks juhendada,kust ma saaksin osta. Jääksin ootama põnevusega: Virve
1