E – kas karvane koll?

Koolilaps teab, et e on tähestiku 5.täht ega taipa, miks täiskasvanud e-sid mõnikord nii kurjalt kiruvad. Täiskasvanud seevastu ei tea alati ise sugugi, mida nad just kiruvad, sest pakenditele trükitud tähistused jäävad neile arusaamatuiks.
Koolilaps teab, et e on tähestiku 5.täht ega taipa, miks täiskasvanud e-sid mõnikord nii kurjalt kiruvad. Täiskasvanud seevastu ei tea alati ise sugugi, mida nad just kiruvad, sest pakenditele trükitud tähistused jäävad neile arusaamatuiks. Arvatavasti just sellepärast ongi laialt levinud arvamus, et ega nad õiged asjad olla saa. Kui siiski prooviks E-sid lähemalt uurida?
Alustame algusest.
E koos sellele järgneva numbrikombinatsiooniga on toidus leiduvale lisaainele omistatud rahvusvaheline kood. Lisaainete ülesandeks on anda toodetele soovitud eriomadusi ja kaitsta neid riknemise eest. Ligi 300 lisaainet on jaotatud 27 rühmaks tulenevalt nende põhifunktsioonist, mis võib olla värviv, konserveeriv, kergitav, stabiliseeriv, paksendav, lõhna või maitset tugevdav, emulgeeriv, happesust reguleeriv, konsistentsi parandav, vahustav, tarretav jne.
Ahaa, rõõmustab lugeja, lisaaineid siis ei pandagi toidusse ainult tootja huvides ja tarbija segadusse ajamiseks. On tõesti nii, et E-d on vajalikud ka ka tarbijale ning ilma nendeta oleks meie toidulaud mõõtmatult viletsam ning ühekülgsem. Just antioksüdandite ja säilitusainete abil jõuavad meile kaugete maade puuviljad. Ega saaks kohalikudki moosid või kurgihoidised seista soojadel poeriiulitel eredas valguses ilma värvi- ja maitsemuutusteta, kui E-d neid ei kaitseks. Toiduvärvid annavad maiustustele rõõmsad värvid, emulgaatorite ja paksendajate abil saame paksu jogurtit ja võileivamajoneesi, pulbrilisi maitseaineid saab topsist raputada tänu paakumisvastastele ainetele jne.
Siinkohal tõstab skeptiline lugeja arvatavasti hoiatavalt sõrme, ja õigesti teeb. On ütlematagi selge, et tootjat huvitab eelkõige kasum, on see ju äritegevuse põhimõte. Tootja soovib, et tema toode säiliks kaua, lõhnaks ja maitseks võistlejate omadest paremini ja näeks välja igati suupärane. Tarbijal on põhjust olla murelik: kes hoiab tagasi kätt, mis veelgi parema tulemuse nimel vajalikust ohtramalt lisaaineid patta tahab raputada? Kes jälgib, kas etiketil on ikka kirjas kõik, mis tootesse on pandud? Kes ütleb tootjale, mida tohib ja mida ei tohi pruukida toote parendamiseks?
Alates 1.06.98 kehtib Eesti Vabariigis “Toidus lubatud lisaainete loetelu ja piirnormid ning märgistamise eeskiri”. See äärmiselt põhjalik eeskiri on täies mahus avaldatud Riigi Teataja I osa numbrites nr.89–92, 23.detsember 1997.a., ka on see kättesaadav võrguaadressilt www.rk.ee/~teataja. Eeskirjast leiab huviline kõikide Eestis lubatud lisaainete koodid, nende nimetused ja põhifunktsioonid. Lisaks veel pakendite märgistamise eeskirjad, lisaainete kasutamise piirnormid ja lubatud lisaained toiduliikide kaupa. Hiljuti tehti eeskirjas mõned täiendused, eesmärgiga tarbija huve veelgi paremini kaitsta.
Ega eeskirja olemasolu veel selle täitmist kindlusta, on skeptiku järgmine kahtlus. Siingi saab anda julgustava vastuse. Eestis on olemas sõltumatud riiklikud järelvalveorganid, kes kontrollivad ja kutsuvad korrale iga eeskirjadest möödahiilija. Järelvalve toimib pidevalt ja tõhusalt nii kohalike tootjate juures kui ka piiril, kus kontrollitakse sisseveetavaid toiduaineid.
Siiski tahab skeptiline lugeja teada ka seda: aga äkki on lisaained ohtlikud juba normijärgses kontsentratsioonis? Niisugusteks kartusteks pole põhjust, kinnitavad rahva tervise kaitsele kutsutud ja seatud asjatundjad. Samas peavad nad mõistlikuks mitte anda oma organismile koos toiduga ülemäära palju lisaaineid. Kuigi ükski E pole karvane koll, võib mõni neist ülisuurtes kogustes pruugituna siiski ettearvamatuks osutuda. Kõrvuti töödeldutega peaks siis tingimata tarvitama ka töötlemata toiduaineid, eelistatavalt kodumaiseid. Puudulike etikettide ja kahtlase päritoluga toiduained tuleks jätta ostmata. Nõnda talitades väldite mitmeid asjatuid riske ja kaitsete oma tervist.
Mõned üldtuntud ained E-koodi tõlgituina
E210 Bensoehape
E260 Äädikhape
E300 Askorbiinhape
E270 Piimhape
E322 Letsitiin
E330 Sidrunhape
E406 Agar
E440 Pektiin
E460 Tselluloos
E901 Meevaha
E948 Hapnik (pakendusgaasina)
E954 Sahhariin
Maire Suitsu
 
MINU HINNE
KOMMENTAARID
Lisa kommentaar
Nimi:
Sisu:
Lisa
Alvar 17.jaan 2013 18:01
Hapukoort tuleb kasutada ... kuid mitte palju ... see panebki ii-le punkti.
evevinmann 06.märts 2011 16:57
lapsel laheb koolis referaadi jaoks vaja
Pofanne 10.dets 2007 13:44
mina panen jahu "tunde" järgi, mitte nii palju, kui retseptis seisab. kui liiga palju jahu panna, siis tulebki tuim ja kôva pelmeen välja :)
meriketark 14.veeb 2005 16:53
Tegin täna selle taignaretsepti järgi pelmeene.Kõik oli korras ,kuni emale süüa andsin,siis maitsesin ka ise(tavaliselt liha ei söö palju).Kasutasin hapukoore asemel võid ja vett.Ümbris oli tõesti nagu tallanahk,maitse hea kuid kõva,tihke jne.Ema ütles,keetsid vähe.See aga pole põhjus,mida võisin valesti teha?Kas nuudlite taigen on ikka pelmeeniks sobiv!ma ei ole kaua pelmeene teinud ise.
1