Salakokk Volks Vaageni vaaritused

Autor: Anni Mänd
#pilt2#Usu-, kirja- ja muusikamees Jaan J. Leppik (39) ei lase end võõrapäraselt gurmaaniks nimetada. Sest see, kui inime armastab hästi süüa ja toitu valmistada, ei tähenda veel tingimata sellest elumõtte vormimist. Küll aga — kui sedagi värki kire ja põlemisega toimetada — võib välja kukkuda üks asjalik kokaraamat, nagu see Jaaniga just juhtus.
Looja pole Jaani puhul mõtteväleduse ning kõneanniga koonerdanud. Õnneks, sest kuidas muidu ta Hiiumaal kahte apostlik-õigeusu kogudust teenides ning raadios ja trükis sõnu seades toime tulekski. Ka mehe sulest ja köögist valminud uue kokaraamatu pealkiri on selline, et enne lugema asumist tasub võileib ära süüa ja sügavalt sisse hingata — "Salakokk Volks Vaageni vaaritused elik väike ja tarviline retseptumite kogu rõõmsatele köökmeistritele".
Söögitegemine vs toiduvalmistamine
Keelelise leidlikkusega on võrreldav ka põhjalikkus, millega Jaan endale huvitavat uurib ja ajukäärudesse talletab. Toidumaailm kuulub tolle huvitava hulka, seega pole Leppikuga söögist — ega joogist — rääkides iialgi igav. Seda enam, et Jaani «retseptumitest» ei leia näpunäiteid stiilis «määri killuke pasteeti killukesele saiale ja kaunista». Ja kui ta sellise soovituse peaks andmagi, siis koos originaalse õpetusega, mismoodi toosama pasteet algusest peale valmis teha. Saiakraam aga ilmselt mitte, sest ehkki vanasti oli Jaan suur koogisõber, saabus koos diabeediga tema ellu aeg, kui kõik süsivesikud on täpselt arvel.
Kuna Jaanile meeldib toiduga mässata, on tema peres põhiline «köökaja» (Jaani sõna). «Vahel ma teen süüa ja vahel ma valmistan toitu. Sõltub ajast ja tujust,» märgib ta. Vahe seisneb selles, et kui tehakse süüa, siis kiirelt ja tõhusalt — näiteks maasuitsusink pannile, muna ja eelmise õhtu keedukartul juurde. Hää ja eestimaine. Kui aga Jaan toitu valmistab, siis pühendumise ja kirega. «Köögis peab olema vaikust ja rahu. Telefonihelin või see, kui sõber astub läbi ja tahab täiesti teisest asjast rääkida, võib kõik sassi lüüa.»
Ei saa jätta märkimata, et ka siis, kui Jaan «süüa teeb», on tal ikka mõni uudne või ootamatu knihv asjal juures. Kasutab näituseks hakklihasoustiks lambaliha või maitsestab lihtsaid ahjunaereid wasabiga (jaapani mädarõigas, kes veel ei tea!).
Hästi kulutatud aeg
Põhjalikule inimesele omaselt ei ole Jaanil kaugeltki ükskõik, kust toit tema lauale tuleb. Superkaubamaju usaldab ta viimases järjekorras. Korralikku liha toob ta ikka mahekarjakasvatajate käest ning ka muuks on omad «allikad». Lisaks veel kõik see, mida ise metsast korjata annab. Jaan on nimelt ka kirglik seeneline, kes tunneb hästi seeni ja tuleb metsast suure saagiga ka siis, kui kukeseene- ja kuuseriisikafännid sealt juba enne üle käinud. Puravikud kuivatab, riisikad soolab, marinaadidega ei viitsi mässata.
«Kõik, mis metsast, sobib omavahel hästi,» kommenteerib Jaan ning jutustab, kuidas sai ükskord maailma parima metssealihamarinaadi tilgast õlist, vaarikaäädikast ning peos moosiks muljutud metsvaarikaist.
"Toidutegemisele kuluv aeg on väga õigesse auku kulunud aeg!» tõdeb Jaan ning tal on tuline õigus.
Allikas: Kroonika Kodu-eri
MINU HINNE
KOMMENTAARID
Lisa kommentaar
Nimi:
Sisu:
Lisa