Uus kokaraamat "Juustukoogid"

Kas teate, kuidas küpsetada juustukooki nii, et see ei jääks seest vedel ega ka liiga kuiv või pealt pragunev? Milles küpsetada, kuidas jahutada ja kuidas vormist eemaldada?
"100 rooga" sarjast on ilmunud uus kokaraamat Juustukoogid, autoriteks Angeelika Kang ja Lia Virkus.
Retseptivalikust leiate nii küpsetatud, tarretatud kui ka külmutatud, nii rammusaid šokolaadiga kui ka kergemaid puuviljade ja marjadega juustukooke.
Toidutare palus värske raamat proovile panna tuntud ajakirjanikul Ene Veiksaarel, kes on ka entusiastlik kokkaja.
--------------------------------------------------
Tervitan alati rõõmsalt iga uue kokaraamatu ilmumist ja eriliselt katsun silma peal hoida „100 rooga" raamatusarjal. Mulle meeldib, kui iga retsept on varustatud ahvatleva pildiga, mis teeb kokkamisel valiku langetamise lihtsamaks.
Kui palusin oma maiasmokkadest poegadel välja valida üks kook esimeseks katsetuseks, mille kallale uue raamatu põhjal asuda, läks vaidluseks. Suurem tahtis valge šokolaadi ja maasikatega juustukooki, väiksema poisi valik oli kindlalt kirsi-juustukook. Kuna juustukoogid on niigi õige rammusad, siis otsustasime šokolaadi sisaldava maiustuse oma aega ootama jätta ning ühiselt kirsikoogi kallale asuda.
Niisiis kirsi-juustukook. Põhjaga läheb kergelt, kakaoküpsised ja sulavõi saavad köögikombainis segamini aetud ning vormi põhja kinni patsutatud. Selle peale valame juustukihi, mis koosneb kolmest karbist Philadelphia toorjuustust, kolmest munast ja suhkrust. Ei olegi kardetult ülimagus! Nüüd võib koogihakatus pooleks tunniks ahju sõita.
Pärast jahutamist katame oma küpsetise magusa hapukooremassiga. Taban end saatvat ärevat pilku kaalu suunas. Aga heakene küll, paras hasart on sees ja pealegi hakkab kook järjest enam sarnanema isuäratava pildiga, mis kõrvalolevat retsepti kaunistab.
„Ja nüüd, enne kui kirsikihi peale saame teha, läheb kook kuueks tunniks külmkappi seisma!" kõlab saatuslikult kole sõnum. Selle teate peale venivad poiste näod eriliselt pikaks. Saan aru, et järgmisel korral see trikk enam läbi ei lähe ja mul tuleb heaga valida mõni kiirem küpsetis. Mehepojad suunduvad kommiretkele kapi juurde, lootuses midagi magusat kohe põske pista.
Järgmisel hommikul olen oma koogiga üksi ja juurdlen retsepti üle, mis ütleb, et kirsikatte tegemiseks tuleb pakk külmutatud kirsse pliidil suhkruga läbi kuumutada, lisades paar supilusikat mandlilikööri. Heakene küll, aga see segu ei ole ju määratud paksenema, kuidas siis vedelik koogi peale pidama jääb? Pildil näib kõik korras olevat ja seepärast asun julgelt tegutsema. Pärast jahutamist valan vedeliku koos kirssidega koogile nagu retsept ette näeb. Ilus punane mahl katab lumivalge koogi, jättes pinnale vaid kirsid...Vedelik valgub üle ääre.
Maitse aga on ülimalt hea! Poisid on rahul ja minagi, et olen leidnud „suure seltskonna koogi". Hõrgutis on tõepoolest mitmekesise maitsega - ikkagi neli kihti, kuid nii piisavalt rammus, et selle nautimiseks piisab ka väikesest tükist.
Sellised olid siis kogemused esimese katsetusega ahvatlevast juustukoogiraamatust. Järgmisel korral otsustan retsepti veidi muuta ja pealmise kirsikihi teha tarretisena.
Ahjaa, oma järge ootab ka valge šokolaadi ja maasikatega juustukook! Pealegi on raamatus  ühtekokku 45 retsepti.
Head katsetamist kõigile!
Ene Veiksaar
ajakirjanik
MINU HINNE
KOMMENTAARID
Lisa kommentaar
Nimi:
Sisu:
Lisa