Sügisel hoidistad, kevadel pakatad tervisest

Allikas: Santa Maria
Hoidised on talvisel söögilaual heaks vitamiiniallikaks. Kuigi kuumtöötlemisel on vitamiinide kadu suur, tuleb arvestada ka seda, et keldrites või külmkapis hoitavad köögiviljad kaotavad vitamiine päev-päevalt. Kui aedviljad on hoidistatud küpsetena, kohe peale korjamist, võib nendes sisalduda vitamiine enam kui talvel poes müüdavates aedviljades. Ilmar Räni, Santa Maria peakokk, annab hea nõu, mida hoidistamisel meeles pidada ning kuidas vürtse-ürte köögiviljadega ka hoidistes hästi kokku sobitada. 
Konserveerimine
Konserveerimine on laiem mõiste erinevate hoidistamisviiside kohta. Konserveerida võib nii kõrgetel temperatuuridel, ehk pastöriseerida või steriliseerida, aga ka madalatel temperatuuridel ehk külmutada. Näiteks keediste ja kompottide konserveerimisel kasutatakse suhkrut, mis piisavas kontsentratsioonis säilitab paremini. Konserveerida saab ka soolaga, mis on soolamine. See sobib näiteks kalale, lihale, köögiviljadele ja seentele, kus niisamuti mõjutatakse toorainet, et tagada pikem säilivus.
Üks konserveerimisviisidest on ühtlasi marineerimine, mille puhul keedetakse marinaad, kus kasutatakse sageli lisaks soolale ja suhkrule ka erinevaid vürtse ning äädikat.

Kuivatamine
Võib öelda, et kuivatamine oli esimene säilitamismeetod – tükk liha, mis jäi välja päikese ja tuule kätte, tundus hästi lõhnav, säilis kaua ning oli kergem kanda kui toores liha. Järelikult ei tulnud tapetud looma kohe tarvitada, selle võis transportida turvalisse päikeselisse ja õhurikkasse kohta ning säilitada. Selline tegevusviis võimaldas organiseerida oma toiduvarusid. Kuna roomlased armastasid väga kuivatatud puuvilju ja ürte, ehitasid nad keskajal spetsiaalseid kuivatusmaju, piirkondadesse kus päikesevalgus polnud kuivatamiseks piisav. Vajamineva soojuse saavutamiseks süüdati majadesse lõkked.

Suitsutamine
Päikese ja tuulekuivatus oli sobilik peamiselt soojadele ja kuivadele maadele. Rohke metsaga aladel levis aga suitsutamine. Suitsutatud kala ja liha tundusid maitsvamad ning säilisid kauem kuna suitsukiht hoidis eemal ka putukaid.

Külmutamine
Külmutamine sobis hästi piirkondadesse, kus temperatuur oli vähemalt mingi osa aastast väga madal. Et külmunud toiduaineid pikemat aeg külmana hoida, ladustati neid keldritesse, koobastesse, külmadesse jõgedesse.

Kääritamine
Kääritamine on protsess, mis ei ole leiutatud vaid pigem avastatud. Tõenäoliselt valmis esimene õlu (10000 eKr) siis, kui vili jäi vihma kätte ning viljas olevad mikroorganismid muutsid viljas oleva tärklise alkoholiks. Sama saamislugu võib kehtida ka veini, hapukapsa ja muude hapendatud toitude kohta. Kääritamine oli oluline konserveerimismeetod kuna see mitte ainult ei aidanud toiduaineid säilitada vaid lisas neile ka toiteväärtust ning võimaldas valmistada head toitu väheste koostisosadega.

Hapendamine (Pickling)
Hapendamine võis alguse saada sellest, kui toiduained pandi savi või klaas nõusse veini või õlu, kui hea pH keskkonna, sisse säilima. Tõenäoliselt läks alkohol käärima ning tekkis hape, kuid selles olev toit tundus siiski maitsev.

Säilitamine soolaga
Esimene soolaga säilitamise juhtum oli tegelikult dehüdratsioon. Juba ürgajal avastas inimene, et sool imeb kudedest niiskuse, kuivatades neid ning luues bakterite arengut tõkestava keskkonna, mis võimaldas kütitud liha pikemaks ajaks säilitada. Keskajaks oli soolast saanud oluline kaubaartikkel ning selle pärast peeti isegi sõdu. Euroopas said põhilisteks toiduaineteks soola-kala ja -liha, eriti ajal mil kala oli ainus valgurikas toit.

Säilitamine suhkruga
Säilitamine mee või suhkruga oli tuntud juba iidsetel aegadel. Antiik-Kreekas pandi kuivatatud küdooniad meega väikestesse purkidesse, roomlased täiendasid retsepti kuumutamisega ning saavutasid küdooniate ja mee keetmisel ühtlase, tahke konsistentsi.
Põhjamaades, kus päikest kuivatamiseks liiga vähe oli, õppisid perenaised keetma marju koos suhkruga ning said keedised ja kompotid.

Säilitamine kuumutamisega
Kuumutamisega säilitamine on uusim võte, mille avastas 1790-ndatel aastatel Prantsuse kondiiter Nicolas Appert. Ta leidis, et toidu kuumutamine purkides vähendab toidu riknemist. Toetudes Appert´i teooraile kasutas inglane Peter Durand esimesi konservikarpe aastal 1810. Appert oli leidnud uue ja eduka viisi säilitamiseks kuid ta ei saanud selle olemusest lõpuni aru. Alles aastal 1864 avastas Louis Pasteur seose mikroorganismide ja toidu riknemise vahel. Vahetult enne tema avastust patenteeris Raymond Chevalier-Appert surve destilleerimisnõu (konservikarbi) aastal 1851, kuumutades hoidiseid vähemalt 100 ºC juures.

Hoidistamise põhitõed
• Hoidistamiseks kasutatavad viljad peavad olema võimalikult värsked, küpsed ja kvaliteetsed. See tähendab, et hoidistamiseks ei ole hea kasutada pooltooreid või kahjustunud vilju, kuna vastasel juhul ei saa hiljem hoidiste heas maitses kindel olla.
• Hoidise toiteväärtus on seda suurem, mida tervemana marjad/viljad purki pannakse. Kui riivid, purustad või koorid, siis väheneb ka vitamiinide ja mineraalainete sisaldus kuna osa marjades/viljades olevast mahlast läheb kaduma.
• Tuleb jälgida, et viljad oleksid säilitamisviisile vastavad. Näiteks ei sobi mõned puuviljad kompoti tegemiseks, sest need ei säilita kuumtöötlemisel oma kuju.
• Hoidiste tegemisel on oluliseks märksõnaks puhtus - pese hoolikalt (ilma liigse muljumiseta) viljad ja marjad. Purgid, pudelid ja kaaned tuleks ka steriliseerida (keevas vees või ahjus).
• Väldi täidetud või tühjade kuumade purkide-pudelite asetamist külmale või märjale alusele, kuna seal võivad need kiire temperatuurimuutuse korral puruneda.
• Paksema konsistentsiga moosi saamiseks kasuta moosisuhkrut.
• Täida purgid ja pudelid korralikult, et ei jääks tühja õhuruumi (see soodustab bakterite teket). Täidetud ja suletud purgid-pudelid jahuta kiirelt, see annab hoidisele parema värvuse, maitse ja säilivuse ning väldib vitamiinide kadu.


Kuidas hoida hoidistes vitamiinide sisaldus kõrge?
• C-vitamiin laguneb kõrgel temperatuuril kuumutamisel ja ülekeetmisel. Seega on köögiviljade kuumtöötlemiseks sobivaim temperatuur 75-100° kraadi vahel.
• Vitamiinide kadu soodustab ka keetmine lahtises või halvasti suletud keedunõus. Vitamiinid kaovad ka keedunõu sagedasel kergitamisel ja toidu segamisel.
• Pikaaegne kontakt õhuga võib C-vitamiini täielikult lõhustada. Seega tuleb hoidise materjal puhastada ja peenestada vahetult enne sissetegemist.
• Vitamiinide lagunemist soodustavad ka vasest, tsingist ja malmist keedunõud. Soovitatav on kasutada roostevabast terasest, tulekindlast klaasist, aga ka emailitud keedunõusid.
• C-vitamiini säilitamiseks ei tohi kooritud ja tükeldatud aedvilju enne kuumtöötlemist hoida vees, sest C-vitamiin on vees-lahustuv.
• Kuna C-vitamiini leidub peamiselt aedviljade koores ja vahetult selle all, siis tuleb puuvilju koorida erivajadusel või kui seda nõuab hoidise tehnoloogia.
• B-grupi vitamiinid säilivad kuumtöötlemisel 70-80%, kuid lahustuvad vees. Seega tuleb vältida aedviljade eeltöötlemisel nende vees hoidmist.
• A-vitamiin ja karotenoidid säilivad kuumtöötlemisel hästi ilma hapniku juurdepääsuta, seega tuleb hoidised katta kiirelt kaanega nii purgis kui ka keedunõus valmistades.
• A-vitamiini püsivus ja omastatavus suurenevad koos rasvainega kuumutamisel (õliga aedviljahoidised).

Valminud hoidiste säilitamine
Kui kuumad hoidised on purkides maha jahtunud, tuleb kontrollida, et nende kaaned on korralikult sulgunud. Selles veendumiseks on mitu võimalust:
• Koputades lusikaga õrnalt kaanele, teeb hästi sulgunud kaas helisevat häält samas kui ebakorrektselt sulgunud kaas kumiseb. Kaas kumiseb ka juhul, kui hoidis on kokkupuutes kaane siseküljega.
• Tõstes purgi silmade kõrgusele ning vaadates kaant, peab see olema sissepoole kumer. Väljapoole kumer kaas ei ole tõenäoliselt korralikult sulgunud.
• Kui purgi kaane vahelt tuleb sisisevat heli, ei ole purgikaas korrektselt sulgunud ning hoidis võib käärida. Kui hoidise kaas ei ole korralikult sulgunud, võib kaane avada ning asendada uue (korralikult ettevalmistatud) kaanega. Uuesti suletud purke tuleks säilitada külmkapis ning tarvitada lähipäevadel.
• Purgid, mille kaaned on korralikult sulgunud, tuleks väljastpoolt puhastada, loputada ning kuivatada. Kui purgid on säilitamiseks puhastatud ning enne avamist on purk kleepuv või must, on see märk, et hoidis on kaane vahelt välja imbunud ning hoidis võib olla riknenud.
• Isetehtud hoidised säilivad 3 kuud kuni aasta, seepärast on oluline lisada igale hoidisele juurde lisaks nimetusele ka valmistusaeg. Aastas soovitatakse valmistada vaid selline hulk erinevaid hoidiseid, mis aasta jooksul ära tarvitatakse.
• Hoidisepurkide säilitamiseks on sobilik puhas, jahe, pime ning kuiv ruum. Enamasti sobivad selleks keldrid, ka külmkapp. Parim hoiutemperatuur on 10-21 °C. Temperatuur üle 30 °C on hoidiste säilitamiseks liialt suur, samuti ei sobi soojade torude või ahju lähedus ning otsene päikesevalgus. Hoidiste säilitamine rõdul ei ole soovitatav kuna rõdul on temperatuur väga vahelduv. Sobimatutes tingimustes kaotab hoidis oma kvaliteedi mõne nädalaga. Kui hoidiseid tuleb säilitada ruumis, kus on oht nende külmumiseks, võib purgid asetada paksule papile, ümbritseda ajalehepaberiga ning katta tekiga.

Santa Maria maitseained hoidistamiseks
Kui vanasti avastati erinevad säilitamise vahendid ja maitseained puht juhuslikult katsetades, siis tänapäeval on saadaval lai valik erinevaid maitseaineid, mis annavad hoidistele just selle maitse mida soovid. Alljärgnevalt on toodud mõned näited erinevatest maitseainetest ning nende kasutamisvõimalustest.

Spargel - sobivad hästi tilli, majoraan, muskaatpähkel, rosmariin
Peet - rinevad piprad, koriander, tüümian, till, nelk, ingver
Brokkoli ehk spargelkapsas -  Küüslauk, majoraan, muskaatpähkel
Rooskapsas/brüsseli kapsas - pune (oregano), rosmariin, petersell, köömned, muskaatpähkel, majoraan
Peakapsas - loorberileht, küüslauk, majoraan, muskaatpähkel, petersell
Porgand - petersell, basiilik, kaneel, tüümian
Lillkapsas - pune, basiilik, till, ingver, muskaatpähkel, koriander,
Suvikõrvits -  küüslauk, basiilik, petersell
Kurk - rosmariin, till, piprad, basiilik, murulauk, küüslauk
Baklažaan - küüslauk, petersell, salvei, karri, basiilik, rosmariin, pune
Rohelised oad - küüslauk, basiilik, till, muskaatpähkel, erinevad piprad
Roheline sibul/ porrulauk - petersell, till, loorberilehed, tüümian, paprika
Lehtsalat- basiilik , tüümian, estragon, till, petersell
Seened - ingver, vürtsköömen, petersell, tüümian
Sibul - paprika, piprad, koriander, basiilik, küüslauk, majoraan, salvei
Hernes - estragon, petersell, muskaatpähkel, majoraan, basiilik
Kartul - paprika, petesell, tüümian, rosmariin, muskaatpähkel, küüslauk
Tomat - basiilik, estragon, küüslauk, till, pune, paprika, petersell, tüümian
Kaalikas - tüümian, rosmariin, loorberileht, köömned, nelk
Redis - till, petersell, koriander, estragon, pune
Kõrvits - muskaatpähkel, kaneel, nelk



Vürts
Vürts on suurepärane abiline toidu paremaks säilitamiseks, mistõttu leiab rohket kasutust hoidiste valmistamisel, muuhulgas ka pajaroogades, suppides ja küpsetistes. Vürtsi kasutatakse nii tervete seemnetena kui ka jahvatatud kujul. Maitselt meenutab vürts nelgi, kaneeli, muskaadi ja pipra kombinatsiooni, millele vihjab ka vürtsi ingliskeelne nimetus Allspice. Vürts on pärit Lääne-India saarestikust, kus selle vürtsiseemneid kasvatava igihalja puu avastas Kolumbus. Seda on kasutatud aasta sadu nii toitude maitsestamiseks, ravimina näiteks puhituste puhul ja söögiisu tõstmise eesmärgil, aga ka kultuslikel eesmärkidel.

Marinaadisegud
Santa Maria pakub perenaistele ka kõige lihtsamaid variante nagu näiteks marinaadisegud. Marinaadisegus on juba kõik vajalikud komponendid olemas ning paki peal on kirjas ka retsept.
Santa Maria tootevalikus on marinaadisegud seentele, kurgile ja kõrvitsale.    

Loorberileht
Läbi aegade olnud võidu sümboliks. Kuivatatud loorberileht on tugeva maitsega ning seda tuleks kasutada mõõdukalt. Loorberi kvaliteeti saad kontrollida hõõrudes selle lehti vastamisi – hea kvaliteediga lehtedel tekib iseloomulik loorberi lõhn, mida väheste eeterlike õlide sisaldusega lehtedes ei teki. Sobib nii tervelt kui purustatult liha, kala, ulukiliha, kastmete, suppide ning marinaadide maitsestamiseks. Terved loorberilehed oleks hea enne serveerimist toidust eemaldada.

Nelk
Nelk on üks vanimatest maitseainetest, seda kasutati Hiinas ammu enne meie ajaarvamist. Maitseainena kasutatakse valkjasroosade õite pungi, mis enne puhkemist ära korjatakse. Nad kuivatatakse kõvaks ja pruunikasmustaks.
Taime aroom on tugev, peaaegu põletav, nii et nelgi kasutamisel tuleb olla ettevaatlik. Nelk on jõuluküpsetiste ja hõõgveini lahutamatu osa, aga seda kasutatakse ka sealiha, köögiviljade, puuviljade, suppide, marinaadide juures.

Kaneel
Aromaatne kaneel on üks vanimaid maitseaineid. Seda on peetud surematuse sümboliks tänu taime antiseptilistele omadustele. Meil kasutatakse kaneeli põhiliselt küpsetiste, hõõgveini, magustoitude, putrude ja hoidiste maitsestamiseks. Santa Maria kaneeli tasub proovida ka liharoogades, aga eriti hõrguks ja põnevaks teeb kaneel broileriroad. Kaneeliga sobib suurepäraselt maitsestada ka kohvi. Kaneelikoort saab kasutada korduvalt. Pärast kasutamist tuleb see lihtsalt puhtaks pesta, kuivatada ja hoida õhukindlas nõus.
Kaneeli mõju tervisele:
• ½ tl kaneeli teetassis aitab kõrvetiste vastu
• 1 tl kaneeli veeklaasis on hea antiseptiline suuvesi
• 1 tl kaneeli aitab kiirendada seedimist
Vana-Hiina arst ei kirjutanud ühtki retsepti lisamata sinna kaneeli. Vanasti teati, et see on hea külmetuserohi, aitas väsimuse korral ja mõjus igati hästi enesetundele.

Vanillikaun
Vanill on kallis ja harukordne maitseaine. Eriti kõrge kvaliteediga vanillikaunal on näha väiksed valged kristallid (nimetatakse givre'ks, prantsuse keeles härmatis). Vanillikaun annab meeldiva aroomi küpsetistele, jäätisele, pudingutele ning kissellidele. Võib kasutada ka jookide, kompottide ja mooside maitsestamiseks. Vanillikauna saab korduvalt kasutada. Terve kaun pistetakse hetkeks maitsestatavasse leeme. Kasutamise järel see pestakse ja kuivatatakse. Sama kauna saab kasutada seni, kuni eraldub veel maitse- ja aroomiaineid. Saadaval klaaspurgis.

Ingver
Maitseainena kasutatakse kooritud ja jahvatatud juurt. Armastatud Hiina, India ja Tai köögis. Kasutamine: tordid ja küpsetised (nt piparkoogid), pirni- ja õunatoidud, köögivilja- ja seenetoidud, marinaadid, sealihatoidud.

Muskaatpähkel
Muskaat on väga intensiivne vana idamaine maitseaine, mida tuleb kasutada ettevaatlikult. Santa Maria jahvatatud muskaatpähkel sobib nii soolasele kui magusale toidule. Oivaline aedvilja-, spinati- ja pastaroogades, salatites ja kastmetes, keedetud kala ja lihaga, magustoitudes ja küpsetistes.

Sinepiseemned
Sinepiseemneid kasutatakse tervelt kurgi- ja köögiviljamarinaadides ning purustatult liha-, kala- ja taimetoitude maitsestamiseks. Kasutatakse sageli ka indiapärastes roogades, sinepisegudes, majoneesi ja toitude kaunistamisel.

Köömned
Arvatavasti Euroopa vanim maitseaine, kasvab hästi ka Eestis. Teravsooja, kergelt mõrkja maitsega. Sobib mitmete roogade valmistamiseks – küpsetised (nt leib, küpsised), lamba-, kana-, sealiha-, seene- ja (hapu-) kapsatoidud, keedetud või praetud kala, maksa-, kalkuni- ja ühepajatoidud, ahju- ja keedukartulid, punapeediroad, juustu- ja riisisalat, kodujuust, toorsalatid, mõdu, kali ja tee.

Koriander
Koriander on Vahemeremaadelt pärinev sarikaliste sugukonda kuuluv taim. See on üks levinuimaid eeterlikku õli sisaldavaid kultuure. Lisaks hoidistele kasutatakse erinevate kondiitritoodete, kastmete, vorstide ja likööride valmistamisel.

Estragon
Korvõieliste sugukonda kuuluv estragon esineb looduslikult Lääne-Euroopas, Kaukaasias, Siberis ja Altais. Estragoni maapealseid osi tarvitatakse värskelt ja kuivatatult salatite, kastmete, suppide, köögiviljade ja lihatoitude maitsestamiseks.

Rosmariin
Pärineb Vahemeremaadelt ning seda eeterlikku õli sisaldavat taime kasvatatakse laialdaselt Itaalias, Prantsusmaal ja Inglismaal. Siniste või valgete õitega rosmariin on igihaljaste tumeroheliste lehtedega, 0,5-1m kõrgune põõsas.

Tüümian
Tüümian ehk aed-liivatee on populaarne eriti Prantsuse köögis. Kasutatakse kala- ja lihatoitudes, marinaadides, õunatarretistes, uluki- ja linnulihapraadides, muna-, juustu-, herne-, oa- ja kartulitoitudes, seeneroogades, ürditees, pitsades ja pastades.

Must terapipar
Must pipar - Piper nigrum - on kaunis ronitaim, mis on algselt pärit Malabari ranniku džunglitest. Taimel on ümarad marjad, millest peale korjamist ja vastavat töötlemist saab rohelist, musta ja valget pipart. Tugeva aromaatse ja täidlase maitsega must pipar on maitseaine kõikide toiduvalmistajate jaoks. Pipra puhul on kvaliteet väga oluline, sest pipra krobelise koore külge jääb mustus väga kergesti kinni. Terad peavad olema ühtlase suuruse ja ühtlase tumepruunikast kuni mustjaspruunika värvusega. Kui tera pooleks lõigata, siis seal sees peab olema valge sisu, mis tegelikult ongi maitse andja (sisaldab eeterlikke õlisid). Hea kvaliteediga pipral on sisu ja kest kontrastsed, sest sisu on ilus valge; kest on tume ja õhuke. Ebakvaliteetsel pipral on palju tühje kesti. Kestadel on kibe maitse ja eeterlikke õlisid on seal väga vähe.

Roheline terapipar
Pärineb samalt taimelt (Piper Nigrum) nagu valge ja must pipar, ent sel on värskem ja aromaatsem pipramaitse. Roheline pipar saadakse, kui korjatakse ära rohelised, värsked, küpsemata pipraviljad, mida hiljem kas konserveeritakse lahjas veiniäädikalahuses või kuivatatakse. Mahe roheline pipar on ühtmoodi suurepärane nii kastme kui sealihafilee juurde kui igapäevases pikkpoisis. Ebatavaline, ent põnev magustoit: maasikad serveeritud konjaki ja rohelise pipraga. Väga maitsev ja omapärane!

Tellicherry pipar
Indiast Kerala piirkonnast pärit maitseainesegu Tellicherry Special Extra Bold on parim must pipar maailmas. Suured pipramarjad on eriti aromaatsed ning lisavad toidule meeldivalt peene maitse.

Cayenne'i pipar
Ei ole tegelikult pipar, vaid paprikaliik. Idamaise, Aafrika ja Mehhiko köögi tähtis komponent. Kasutatakse nii omaette kui segudes ja kastmetes (karri, tabasco, tšillikaste). Cayenne’e pipart kasutavad reegline terava maitse austajad, aga väikese sutsu lisamine toidu sisse annab tavapärasele menüüle särtsu juurde. Enne kasutamist võid segada tilgas toiduõlis, see annab toidule ilusa värvi.
Kasutamine: muna- ja vähitoidud, kalasupid ja -kastmed, tugevamaitselised liharoad ja -täidised, kanaroad- ja juurviljavormid, grillroad, risotto, muna- ja juustutoidud, hakkliharoad, salati- ja grillkastmed.

Rock Salt - kivisool
Kivisoolal on mahe soolakas maitse. Jahvata sool otse lihale, kalale, köögiviljadele või kasuta hautistes, suppides, marinaadides ja kastmetes. Kivisool sobib ideaalselt toidule soolakuse lisamiseks.

Nõuandeid kurkide marineerimiseks
• Hapendamisel  kasuta vähem soola, kui vanemat tüüpi kokaraamatutes soovitatud. Tänapäeval on suund vähema soola kasutamise suunas. Hapukurkidele iseloomuliku maitse annab mitte niivõrd sool, kui piimhappebakterid oma tegevusega.
• Väljakasvanud pikemad kurgid võib lõigata viiludeks, valada üle marinaadiga ja säilitada väiksemates karpides, sügavkülmas .
• Kurkidele marinaadi keetes arvesta, et marinaadi saaks vähemalt 1/3 kurkide kogusest.
• Külma säilituskoha puudumisel pastoriseeri kurke 20 minutit 90°C juures, et peatada piimhappebakterite tegevus ja tagada kurkide säilivus.
• Kurkide säilivuse parandamiseks ja kõmpsu kurgi saamiseks lisa marinaadidesse küüslauku ja mädarõigast.
• Pannes kurgid ööpäevaks soolaga maitsestatud vette säilivad nad paremini.
• Kehvemate hoiutingimuste puhul tasub kurke marineerida mitte hapendada.
• Marineerimine võimaldab kasutada erinevaid põnevaid maitsekombinatsioone ja erinevad vürtse – nagu näiteks must pipar, vürts, kaneel, nelk, sinepiseemned, kadakamarjad või tšilli.
• Kurkide marineerimisel tasub marinaadi äädikalahus valmistada üsna lahja , et pääseks mõjule vürtside maitse ning kurkide endagi maitse säilib lahjemas äädikalahuses paremini.
• Suhkru kasutamine marinaadis pehmendab soola maitset.
MINU HINNE
KOMMENTAARID
Lisa kommentaar
Nimi:
Sisu:
Lisa