Uudiskiri Instagram Facebook
 
Uudised ja sündmused

Kas ananass käib pitsa peale? Mida üldse tähendab õige pitsa? (+10 ebaharilikku pitsaretsepti)

Uudised ja sündmused

Kas ananass käib pitsa peale? Mida üldse tähendab õige pitsa? (+10 ebaharilikku pitsaretsepti)

Manona Paris
PrindiSoovita sõbrale
Foto: Panthermedia/Scanpix
Kulinaariamaailmas oli pitsa ananassi-küsimus pikka aega üks vihasemaid – itaalia köögi puristid olid veendunult eitaval seisukohal, avangardistid aga pooldaval. 
Toidutare retseptivõlur Pille Enden leiab, et ananassi ei tasuks pitsa puhul üldse peljata. "Kas pitsakattes võiks olla ananassi - see teema on kummalisel kombel üle maailma kõvasti kirgi üles kütnud, " nendib ta. "Isegi kokandusguru Gordon Ramsey olla selle koosluse ära keelanud. Üheks põhjuseks on toodud , et kuna ananass sisaldab ensüüme, mis pehmendavad liha, siis jääb kate liiga pehme ja et see vili ei sobi kokku õrna mozzarella ja delikaatse parma singi maitsega. Arvan, et pitsa võiks olla küll selline roog, mille täidise saab igaüks oma maitse järgi kokku panna ja kui ananass maitseb, siis ei ole küll ühtegi mõistlikku põhjust, miks seda pitsa peale mitte panna. Isegi kui Itaalias nii ei tehta. Meie iganädalase pitsateo juurde käib ananass küll - tavaliselt suitsukana  või singiga. Nii saab pitsakate mahlasem ja rikkalikum, magus-hapu ananass täiendab mõnusalt soolast maitset, muidugi kui seda mõõdukalt lisada."

Pitsa, see levinud arvamusse kohaselt Itaalia talurahva odav söök, ehk lahtine pirukas maitseka kattega, on teinud läbi erinevaid evolutsioone. Ka meie enda Toidutare retspetivaramus on olemas lahtine küpsetis, kus põhi on valmistatud köögiviljast ja kate hapukapsast. Meil on väga ohtralt parimas mõttes kummalisi, põnevaid ja isuäratavaid pitsaretsepte.

Kuid maailmas jõuti alles eelmisel aastal seisukohale, et jah. Ananass pitsa peal on lubatud. Ehk kui klient seda soovib, peab klient selle saama. Selle nimel võeti vastu koguni kulinaariakogukondade virtuaalne otsus.

Põhja-Ameerikas (ehk USAs ja Kanadas) tehtud suur toidukulleri Foodler uuring paljastas, et ananass on üks populaarsemaid pitsalisandeid, platseerudes suisa 9. kohale. Kõige menukad on vürtsikas veise- ja sealihast vorst ehk pepperoni. Edasi tulevad sibulad ja seened.

Eesti tõsiste pitsakohtade püsimenüüdes ananassiga pitsat pole. Küll aga saab suuremates kohtades selle eraldi lisandina pitsale tellida.

Kust on pitsa pärit?

Pitsat peetakse Itaalia talurahva roaks, mille nimekujul võivad olla nii ladina kui ka kreekakeelsed algupärad, mis tähendavad pirukat. Itaalia koduloouurijad väidavad, et see sõna tuleb hoopis väljasurnud langobardi (idagermaani hõim, kes valitses aastatel 568–774 kuningriiki Itaalias) keelest ja tähendas hoopis amspu.

Tõsiasi on seegi, et paljudel rahvastel on oma köögis lahtine pirukas, mida kaetakse käepäraste toiduainetega. Kõige esmased käepärased ained olid jahu, mida segati rasvainega ning kaeti küüslaugu, liha ja juustuga. Esimesed teatised lahtisest pirukast õhukesel taignapõhjal, millel on erinevad kättesaadavad toiduaineid, on pärit 730. aastat enne meie ajaarvamist. Nende valmistajaks olid pigem roomlaste eellased etruskid ning kreelased, kes paiknesid Apenniini poolsaare lõunatipus.

Tomatid saabusid Euroopasse alles 16. sajandil peale Ameerika avastamist. Tomatitoidud ja poolfabrikaadid, nagu näiteks toiduvalmistamiseks kasutatavad kastmed ja püreed levisid laiemalt alles 17. sajandiks.

Kaasaegse pitsa nn leiuatajaks võib pidada pagar Raffaele Espositot Napolist, kes aastal 1889 lõi Itaalia lipuvärve silmas pidades patriootilise küpsetise, kasutades marinara kastet (punane), motsarellat (valge) ja basiilikut (roheline). Eesmärk oli sellega tervitada kuningas Umbertot abikaasat kuninganna Margheritat. Mainitud valitsejanna oli väga rahvameelne ja konservatiivne ning olla nõudnud, et talle valmistatakse rooga, mida söövad vaesed. Väidevalt oli siniverelisele külalisele Esposito pitsa väga maitsenud ja seetõttu on too väga lihtsakoeline küpsetis tänini tuntud kui pitsa Margherita.

Pitsa laiemaks levikus on nn süüdi Teine maailmasõda. Nimelt sattus sõja jäigus üsna palju ameeriklasi Itaaliasse ning itaallasi Ameerikasse. Itaallased võtsid oma kodukoha maitsed endaga kaasa, ning koju jõudnud ameeriklased oskasid neid vääriliselt hinnata, kuna olid vahepeal õppinud itaalia köögist lugu pidama. On koguni öeldud, et pitsa oli üks esimesi nn võõrapäraseid roogi, mis ühendriikides megapopiks said.

Idarannik versus läänerannik

Pitsapuristid küll ütlevad, et ameeriklased on pitsaga sada imet ära teinud, millest kõik pole sugugi toredad.  Idarannikul jäi menukaks algupärane naapolipärane õhuke pitsa, millel polnud lisanditega pillavalt ringi käinud. Seevastu läänerannikul sai populaarsed topeltäärisega paksem pitsa, mis oli eri katetega üle kuhjatud.

Üks nendest veidratest katetest ongi ananass, mis käib niinimetatud havaipärase pitsa peal. Isegi itaallased on alla andnud, ja panevad vajadusel ananassi pitsale – küll mitte konserveeritud kujul, vaid lõigates värske vilja liha pisikesteks tükkideks, piserdates siis üle meresoola ja oliivõliga ning lastes sütel mõnusasti karamelliseeruda.

Polegi ju nii paha mõte?

Ahjaa – itaallased on ananassi toiduks kasutanud märksa kauem kui kaasaegset pitsat. 

Uued retseptid

Tomatipirukas sinihallitusjuustu ja röstsibulaga

Pirukad ja pitsad
Tomatipirukas sinihallitusjuustu ja röstsibulaga