Uudiskiri Instagram Facebook
 
Uudised ja sündmused

MANONA SUVEKOLUMN: Söögi järel peseme nõud ja kustutame jäljed

Uudised ja sündmused

MANONA SUVEKOLUMN: Söögi järel peseme nõud ja kustutame jäljed

Manona Paris
PrindiSoovita sõbrale
Foto: Panthermedia/Scanpix
Juba ennemuistsel ajal, mil suvilasse osteti peamiselt ühekordseid pappnõusid, paistis meie pere silma sellega, et suvekodus Saaremaal olid laual sissepressitud roosidega klaastaldrikud.
Issand jumal, kas katki minemist ei karda, ahhetasid külalised. Papptaldrikud on ju nii-nii mugavad, pärast põletad lõkkes ära? No kesse viitsib siis nõusid suvilas pesta, vett soojendada ja kuivatada?

Eks meie viitsisime. Tõele au andes oli selja taga ka omad kogemused – nimelt on hoole ja armastusega marineeritud ja grillitud lihatüki sees murduva plastkahvli kõrval vähe asju, mis nii närvi ajavad. Ja proovi sa papptaldrikult koorekastet värske kartuliga ühendada – üsna peagi saad vesise papipudru suhu pista.

Pärisserviisi võimas efekt

Hilisemas elus olen ka üritanud isegi piknikule minnes selle päris serviisi kaasa võtta.  Mis sest, et raske tassida, ent efekt on kordades võimsam. Maitse ka – meenutagem sedasama papiputru. Gurmaanid ütlevad, et nõu, millelt toitu pakutakse, mõjutab maitseomadusi oluliselt. Nii näiteks olla kohvil, mis serveeritakse normaalsest (korduvkasutatavast) kruusist, hoopis teine maik kui papp-topsi puhul.

Ilus serviis on üks mu suurimatest nõrkustest, mida ma seni ei oska hästi ohjeldada. Minu nõud peavad olema ilusad, kvaliteetsed ja ma pean saama neid tuju järgi vahetada. St peab olema valikut. Ka praegu on mul puhvetkapis klaasi taga vähemalt kolm eri komplekti nõusid – memmelt päranduseks saadud vähemalt 60-aastane valge superkerge külluslik portselanserviis kuldse äärega, Venemaal toodud Gželi siniste roosidega kohviserviis ning igapäevaseks tarbimiseks Monsoon Chrysanthemum lillekestega taldrikud-tassid-kausid. Neid viimaseid tellin pidevalt Inglismaalt juurde – midagi pole teha, maa külgetõmbejõud on vahel pisipere kätejõust tugevam. Lisaks on kapis omal kohal veel armsaks saanud taldrikud väljamüükidelt ja kunagistest nõudekomplektidest.

Abikaasa kirg on kristall. Just tšehhi oma. Neid anumaid oleme toonud ise autoga sinnamaile reisides või ka Eestis väljamüükidel ringi nuuskides. On omamoodi võimas tunne, kui tead, et saad väärt jooki just õigest anumast serveerida.

Prügisõda

Krister algataski minu elus põhjalikuma prügisõja. 10 aastat tagasi kokku kolides lõi ta esimese hooga esikunurka viis pügikasti – klaas, papp ja metall. Lisaks anum bioloogiliste jäätmete jaoks ja siis kummaline asi nimega üldprügi.

Lisaks on tänaseks vist ka kõige ignorantsemale eestimaalasele jõudnud kohale teadmine, et inimkond on tootnud nii palju plasti, et varsti hakkab ise selle kätte ära lämbuma. Mereelukad ja linnud surevad üle maailma plastimürgituses sisse. Me ise veel mitte – aga küll jõuab ükskord see ring ka otsaga meile. Ja siis võib juba veidi hilja olla.

Juba on võetud vastu ka esimesed konkreetsed sammud, et ühekordsete pakendite ja nõude kasutust piirata. Joogikõrred vatitikud ja kahvlid võivad mõnes Euroopa riigis juba tuleval aastal ajalooks muutuda. Meil tundub aga see kenasti veel aega võtvat. Kui toksisin sisse otsisõna „joogikõrred“, sadas nende ühekordsete ostuvõimalusi süle ja seljaga.

Ökoloogilisemad joogikõrred

Ent juba on leidlik internet pakkumas inimeste igatsorti ökoloogilisemaid lahendusi, kuidas  kõrsi loodust säästvamalt valmistada. Mõned neist on üsna humoorikad, nagu näiteks anna lastele kõrreks seest õõnes makaron. Teised aga väga elegantsed – klaasist korduvkasutatavad esemed, mis sobivad kokku ka paranduseks saadud elevandiluuportselani ja peene kristalliga.

Ma tean, et see võib tunduda nn päriseluprobleemide nagu Putini ja Trumpi veider sõprus jne lumehelbekeselik ving ja hala, ent hetkel kuskile kaugemale planeedile me oma rämpsutootmise eest põgeneda ei suuda. Siin tuleb enda järelt laud puhtaks kraamida.

Idee selleks kolumniks sündis mul täna hommikupoolikul väiksema pojaga rannas. Väike Robin jooksis veest siledale kivile ning naeris ennastunustavalt, kui tema pisikese jalakese jälg kiiresti kuivas. Naersin kaasa ja siis mulle turgatas: hajuvad jäljed rannal – see on alati olnud kurb sümbol. Aga ei pea ju. Kui igaüks meist suudab natukenegi ähmastada oma ökoloogilist jalajälge, saame esimese vastutasu puhaste ning ergaste emotsioonide nimel niikuinii. Aga meie lapsed võivad uhkusega kinnitada: minu ema ja isa jalajälg vaatab vastu elusast kalast, rohelisest võrsest ja puhtast joogiveest.

Alustuseks piisab õigest taldrikustki!

Uued retseptid

Tomatipirukas sinihallitusjuustu ja röstsibulaga

Pirukad ja pitsad
Tomatipirukas sinihallitusjuustu ja röstsibulaga